Fabian Gottlieb von Bellingshausen
 |
|
| Fabian Gottlieb Benjamin von Bellinghausen |
|
|---|---|
| Elulooline teave | |
| Sündinud | 20. september 1778 Lahetaguse mõis, Saaremaa |
| Surnud | 25. jaanuar 1852 Kroonlinn |
| Lisateave | |
| Amet | Meresõitja |
Fabian Gottlieb Benjamin von Bellinghausen (
- suuna Mall:Sündinud 20. september [V.K. 9. september] 1778;
25. jaanuar [V.K. 13. jaanuar] 1852) oli Saaremaalt pärit maadeuurija ja admiral. Ta juhtis aastail 1819–1821 ekspeditsiooni, mille käigus avastati Antarktise manner.
Sisukord
Varane elu
Bellingshausen sündis Pilguse ja Lahetaguse mõisniku Fabian Ernst von Bellingshauseni (1735–1784) ja Anna Katharina von Folckerni (surnud 1825) pojana.
Lapsepõlveaastad veetis ta Lahetagusel, Pilgusel, Kuressaares ja Vaabina mõisas.
Juba varases nooruses unistas ta meremehe elukutsest. Hilisemates meenutustes ütles Bellingshausen: „Sündisin keset merd; nagu kala ei saa elada ilma veeta, nii mina ilma mereta.“[1]
Ta määrati 1789. aastal 10-aastasena Kroonlinnas asuvasse eliitsesse Kroonlinna Mereväe Kadetikorpusse. Selle lõpetamise järel 19-aastaselt parimate hulgas sai ta mitšmani auastme ning teenis aastail 1797–1803 Tallinnas Balti laevastiku Reveli eskaadris.
Noor ohvitser
Bellingshausen võttis aastail 1803–1806 kartograafina osa Adam Johann von Krusensterni juhitud ümbermaailmareisist. Ta tegi ekspeditsioonil geograafilisi, astronoomilisi ja hüdrograafilisi vaatlusi ning paistis silma põhjalike teadmistega ja oskustega kartograafias.
Alates 1806. aastast jätkas Bellingshausen teenistust mereväes. 1809. aastal määrati ta laeva "Melpomena" ülemaks.
1811. aastal määrati ta Balti laevastiku Riia eskaardi sõudelaevastiku flotilli ülemaks Riiga, 1812. aastal aga viidi ta üle teenistusse Mustale merele, kus määrti fregatt "Minerva" ülemaks. 1818. aastal määrati ta fregati "Flora" ülemaks.
1819. aastal viidi ta üle Kroonlinna, kus oli laeva „Vostok“ komandöriks.
Antarktika reis 1819–1821
1819. aastal saadeti keiser Aleksander I korraldusel välja kaks uut maadeavastusreisi, millest ühe teekond pidi olema lõunamerede suunas ja teine põhjamerede suunas. Bellinghausen juhatas lõunameredele suunduvat ekspeditsiooni.
Ümbermaailmareisil osalesid laevad „Vostok“ (Ida) ja „Mirnõi“ (Rahulik). Mõlemad olid äsja valminud. „Vostok“ oli 900-tonnilise veeväljasurvega, 39,5 meetrit pikk ja 10 meetrit lai.
„Vostoki“ meeskond koosnes üheksast ohvitserist ja 117 allohvitserist ning madrusest. „Mirnõil“ oli seitse ohvitseri ja 72 madrust. Bellingshausen värbas eelseisva ekspeditsiooni jaoks oma laevadele madruseid muu hulgas Saaremaalt.[2] Tingimuseks oli, et vanus ei küüniks üle 35 eluaasta ja et mees oleks täiesti terve. Madrused pidid oskama veel mitut tööd.
Ekspeditsiooni laevadel ei kasutatud ihunuhtlust, mis oli tollal laevastikus levinud karistusviis. Laevadel tehti kuumaks aetud kahurikuulide asemel isegi sauna. Ekspeditsiooni ettevalmistamisele (laevade, meeskonna, varustuse ja toidu valik) pöörati erakordselt suurt tähelepanu.
Laevad asusid Kroonlinnast teele 15. juulil 1819 ja peatusid Portsmouthis Inglismaal. Bellingshausen kohtus seal sir Joseph Banksiga, kes oli 50 aastat hiljem osalenud James Cooki Antarktika-reisil. Banks toetas Bellingshauseni ekspeditsiooni raamatute ja kaartidega.
5. septembril 1819 lahkusid laevad Portsmouthi sadamast. Avastused algasid detsembris 1819 Lõuna-Georgia ranniku kaardistamise ning Annekovi saare avastamisega. 27. detsembril nähti Lõuna-Georgia saare teravaid kaljutippe ja Wallise saari. Sealt suunduti kagu poole, Lõuna-Sandwichi saarte suunas. Magevee saamiseks kasutati jäämägesid.
Teel Sandwichi saarte poole leiti grupp tundmatuid saari, mille Bellingshausen nimetas Traversay saarteks. Meremehi saatis pidevalt lõunaookeanil tavaline halb ilm udude, tormide, suure laine, lumelörtsi, vihma ja halva nähtavusega.
Sandwichi maa juurde jõudes märgati, et see on saar. Laevad suundusid edasi lõunamandri otsinguile.
26. jaanuaril 1820 ületasid laevad lõunapolaarjoone esimesena pärast James Cooki.
28. jaanuaril 1820 jõuti koordinaatidel 69º21'28"S 2º14'50"W Antarktise ranniku vahetusse lähedusse. Seda loetakse uue mandri avastamise kuupäevaks.
22. veebruaril algas reisi kohutavaim torm. Laevad ekslesid kolm päeva tugevas lumesajus ja tuules. Ainus võimalus oli purjetada põhja poole.
11. aprillil saabus kiirem „Vostok“ Sydney sadamasse, „Mirnõi“ jõudis järele kaheksa päeva hiljem. Pärast kuupikkust puhkust viis Bellingshausen lõunapoolkera talvekuil oma laevad uurima Vaikset ookeani. Avastati mitu saart Tuamotu saarestikus.
Kui Bellignshausen jõudis septembris uuesti Sydneysse, kuulis ta sealselt Venemaa konsulilt, et inglise kapten William Smith oli 67. laiuskraadil avastanud saarterühma. Bellingshausen otsustas kohe oma reisi samas piirkonnas jätkata, sooviga leida sealtkaudu tee kaugemale lõunasse.
11. novembri hommikul lahkusid Bellingshauseni laevad viimast korda Sydneyst. Novembri viimasel nädalal jõudsid nad Macquarie saarele, kus vahetati tervitused briti ja ameerika meresõitjatega.
21. jaanuaril 1821 avastati Peeter I saar ja 28. jaanuaril Aleksander I maa. Uuriti ja kaardistati veel Lõuna-Georgia saart ja Lõuna-Shetlandi saari ning avastati rida väikesi saari Vakse ookeani troopilises osas.
5. augustil 1821 jõudis Bellingshausen oma laevadega tagasi Kroonlinna. Reis oli kestnud 751 päeva, millest merel purjetati 527 päeva. Läbiti üle 50 000 meremiili, mis on kaks ja veerand maakera ümbermõõtu. Ühtekokku avastati ja kaardistati 29 saart. Lõunapolaarjoon oli ületatud kuus korda.
Pärast naasmist valmistas Bellingshausen kolme aasta jooksul ette aruannet oma maadeavastusreisist, mis aga avaldati rahapuuduse tõttu alles keiser Nikolai I abiga 1831. aastal kaheköitelise teosena koos atlasega ("Двукратные изыскания в Южном ледовитом океане и плавание вокруг света в продолжение 1819, 1820 и 1821 годов, совершенные на шлюпе "Восток" и "Мирный", под начальством капитана Беллингсгаузена, командира шлюпа "Восток").
Hilisem tegevus
Pärast naasmist maadeavastusreisilt jätkas Bellingshausen teenistust 1821. aastal 15. laevastikuekipaaži komandörina. 1825. aastani oli ta seotud oma ekspeditsiooni materjalide teadusliku läbitöötamisega.
1826. aastal määrati ta juhtima laevasalka, kuhu kuulusid laevad "Konstantin" ja "Jelena", mille ülesandeks oli Vahemerel kaadriväeekipaažide praktiliseks meresõiduväljaõppeks. Sel ajal ülendati Bellingshausen kontradmiraliks.
1828. aastal saateti ta väljaõpetatud laevastikuekipaažiga puhkenud Vene-Türgi sõtta Mustale merele.
1829. aastal määrati ta laevaekipaažiga laevale "Pariis".
6. detsember 1830 ülendati ta viitseadmiraliks ja kuni aastani 1839 teenis ta Tallinnas Balti laevastiku 2. Flotilli divisjoni komandörina.
15. juulil 1839. aastal määrati ta Kroonlinna sõjakuberneriks ja sadamakomandandiks.
1843. aastal ülendati Bellingshausen admiraliks.
Aastal 1848 sai ta Balti laevastiku ülemjuhatajaks. Ta oli Vene Geograafiaseltsi asutajaliige.
Perekond
Fabian Gottlieb von Bellingshausen abiellus 1826. aastal Anna Dmitrijevna Baikovaga. Abielust sündis 7 last, kellest 4 kasvas täiskasvanuks:
- Elise von Bellingshausen
- Katharina von Bellingshausen
- Helena von Bellingshausen
- Maria von Bellingshausen (1836–1863)
Nime ja tegevuse jäädvustamine
Lahetagusel ja Pilgusel on Bellingshauseni mälestuskivi, mis avati vastavalt 1968 ja 1978. Tallinnas Pikk tänav 28 avati talle 1978. aastal bareljeeftahvel. Tema järgi on nime saanud Bellingshauseni meri, Bellingshauseni nõgu, Bellingshauseni saar ja kraater Kuu tagaküljel.
Aastal 1969, Bellingshauseni 191. sünniaastapäeval, paigutas Andres Tarand Bellingshauseni sünnikohast pärit paekivitüki Antarktises Molodjožnaja jaama lähedal asuvasse geodeetilisse tähisesse. Samas paigas heiskas 9. novembril 1988 Enn Kaup esimest korda Antarktises Eesti lipu.
Viited
Kirjandus
- Anto Juske. Eestist pärit Antarktise avastaja F. v. Bellingshausen. Tallinn 2003. ISBN 9985-78-795-1
