Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei (saksa keeles Nationaldemokratische Partei Deutschlands, NPD) on 1964. aastal Saksamaal Hannoveris asutatud poliitiline liikumine, mis esindab peamiselt rahvuslikult meelestatud ja immigratsioonivastaste valijate huve.
Sisukord
Algus
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei asutati briti luureteenistuse abil[1] 28. novembril 1964 Hannoveris. Parteis ühinesid saksa patrioodid, kes olid tegutsenud ka teistes parteides (näiteks Deutsche Partei (DP), Deutsche Reichspartei (DRP), Gesamtdeutsche Partei (GDP), Block der Heimatvertriebenen und Entrechteten (BHE)), viimaks ühiselt ellu rahvuslikku ja demokraatliku poliitikat.
1967. aastani oli programmiliseks aluseks „NPD manifest“, mis asendati 3. liiduparteipäeval 1967 Hannoveris NPD programmiga. See programm, mida muudeti 7. NPD parteipäeval 1973 Düsseldorfis ja veelkord 10. NPD parteipäeval 1976 Frankfurtis, kehtib tänaseni.
NPD oli aastatel 1966—1972 esindatud seitsmes maaparlamendis kokku 61 saadikuga. Ta saatis saadikud ka Hesseni (8), Bayerni (15), Rheinland-Pfalzi (4), Schleswig-Holsteini (4), Niedersachseni (10), Bremeni (8) ja Baden-Württembergi (12) maapäevadesse. NPD ei olnud esindatud Hamburgis, Nordrhein-Westfalenis, Saarlandis ja Berliinis. Seal keelasid okupatsioonivõimud 1974. aastal NPD-l osalemise saadikutekoja valimises. 1969. aastal Berliini kokkukutsutud liidukogule, kes valis liidupresidendi, esitas NPD 22 saadikut.
Esimene tähelepanu
Esimest tähelepanu köitis NPD kommunaalvalimistel 1966: Oldenburg (Holstein): 11,2%, Timmendorfer Strand 9,5%, Bayreuth 8,2%. Seoses Hesseni maapäeva valimistega 1966 sai NPD 7,9% maapäeva kohtadest ning lisaks Gießenis ja Marburgis 8,8% ja Bad Hersfeldis 10,7% häältest. Ansbachis valis 15,9% kodanikest NPD-d, kes sai Baieri maapäevas tugevuselt kolmandaks parteiks ja jättis FDP ukse taha. Aastal 1967 teatas ajakiri Der Spiegel, et NPD valijaskond koosneb üle poole ulatuses töölistest.
Esimene NPD liiduesimees, Bremenist pärinev betoonitööstur Friedrich Thielen, oli ametis 1964—1967; võlts auahnus ja pealiskaudne suhtumine poliitikasse viis Thieleni lõpuks parteist väljaarvamisele. Aastatel 1967—1971 oli partei esimeheks Adolf von Thadden. 1971. aastal oli 35-aastane Martin Mußgnug Saksamaa kõige noorem parteiesimees. Ta valiti ametisse 5. NPD parteipäeval ja jäi esimeheks kuni 1990. aastani. Jurist Mußgnug, kes oli partei liige selle asutamisest saadik, oli eelnevalt Baden-Württembergi maaesindaja ja maapäevasaadik (1968: 9,8%). Tema järglaseks sai 1991 kuni 1996 Günter Deckert ja alates 1996. aastast on Udo Voigt NPD esimees.
Juhtivad pead
Üks etableerunud parteide tuntud vale NPD kohta oli ja on, et tal puuduvad juhtivad pead. Olenemata sellest, et NPD prognoosid on end läbi aegade kõigil elualadel tõestena näidanud, mis räägib nende peade kvaliteedi kasuks. Enamaus partei juhtivatest isikutest on lihtsalt maha vaikitud.
Nii kandideeris NPD-s maailmakuulus Rooma olümpiavõitja sõudmises dr Frank Schepke, niisamuti kandideeris 1969. aastal partei ridades Konrad Adenaueri endine asetäitja ja Küüditatute Liidu juht dr Linus Kather.
Saarimaa esimene taasühinemise järgne peaminister, dr Hubert Nay, kutsus üles valima NPD-d, niisamuti Talunike Liidu pikaajaline esimees Edmund Rehwinkel. 1972. aastal kandideeris NPD-s tuntud rahvasteõiguse professor dr Fritz Münch. Peter Petersen, 1929. aasta talunike ülestõusu juht, oli kuni 1971. aastani NPD saadik Schleswig-Holsteini maapäevas.
Enim poleemikat põhjustas 1966. aastal, kosmoselendude isa, professor dr Hermann Oberthi astumine NPD-sse. Oberth oli teerajaja neile sakslastele, kes hiljem USA-s ja Nõukogude liidus kosmoselennundust edendasid.
NPD häälekandja aastatel 1965–1973 oli nädalaleht „Deutsche Nachrichten“ (Saksa uudised). Viimase kõrval eksisteeris ka mitteregulaarselt ilmuv NPD reklaamleht „Deutsche Kurier“ (Saksa kuller), mis oli 1974–1975 partei kuuleheks. Iseenda parteiajalehte omab NPD alles 1976. aastast „Deutsche Stimme“ (Saksa hääl) näol, mis ilmub kord kuus.
1965, aasta pärast partei asutamist, surus NPD Liidukonstitutsioonikohtus läbi selle, et keelati parteide otsene rahastamine riigi poolt. Otsus äratas tollal nii etableerunute tähelepanu kui raevu. Nad nägid NPD nõudmises „parteidele mitte anda maksudest laekuvat raha“ ohtu enese eksistentsile, sest parteid nagu CDU, CSU ja FDP ei olnud võimelised ainult annetuste läbi oma valimiskampaaniaid rahastama.
Käesolev sajand
30. jaanuaril 2000 esitas Liiduvalitus Liidukonstitutsioonikohtule ligemale 1500-leheküljelise NPD keelustamise taotluse. Mõned päevad hiljem esitasid Liidupäev ja Liidunõukogu sarnased taotlused. Seepeale otsustas NPD juhatus asuda ofensiivsele kaitsele, partei kaitsmine kohtus anti ülesandeks juristidele Horst Mahler ja dr Hans Günter Eiseneckerile.
Partei ülekiirustatud keelamise põhjustasid nn Düsseldorfi kallaletungid, milles mõistis ajakirjandus juba ette süüdi „paremäärmuslased“. Mõni kuu hiljem selgus, et süüdlased ei olnud „paremäärmuslased“, kuid nõue partei keelustamise järele jäi kehtima. Järgnenud menetluses paljastati üha enam riigipalgalisi nuhke, ning tekkis kahtlus, et riigiametid on tahtlikult saatnud agendid parteisse, et nad paneks NPD-s toime õigusrikkumisi, mis õigustaks partei keelamist. Kui jaanuari 2002 kutsuti kohtusse tunnistusi andma juhtivad NPD liikmed, tuli välja, et kaks olulisel kohal olnud isikut olid Konstitutsioonikaitse (Verfassungsschutz) topeltagendid – NPD aseesimees ja Nordrhein-Westfaleni maakonna esimees Udo Holtmann ning tema asemik Wolfgang Frenz. Kohus sai selle info siseministri Otto Schily ametkonnast.
Selleks ajaks ei olnud ka enam õiglane protsess võimalik. Eelnevalt oli prokuratuur läbi otsinud NPD põhikaitsja Horst Mahleri kantselei ning konfiskeerinud kaitseks vajalikke dokumente. Kaitsestrateegia teadasaamine viis ilmselt siseministri arusaamani, et kohtuprotsessi ei ole võimalik võita. Kui siseminister keeldus 18. märtsil 2003 edasiste agentide paljastamisest, lõpetas Liidukonstitutsioonikohus partei keelustamise menetluse.
16. ja 17. jaanuaril 2010 toimus 31 NPD liikmega strateegiakomisjoni istung. Seal koostati juhatuse jaoks soovituste kogum. Selles määratleti end selgelt opositsiooniparteina, mis püüab üheaegselt ka parempoolsete ühinemise suunas töötada. Lisaks pakuti välja parteinime lisa Die Nationalen (rahvuslikud) muutmist nimetuseks Die soziale Heimatpartei (Sotsiaalne kodumaapartei).[2]
Esimehed
- 1964–1967 Friedrich Thielen
- 1967–1971 Adolf von Thadden
- 1971–1991 Martin Mußgnug
- 1991–1996 Günter Deckert
- 1996– Udo Voigt
Galerii
- Inländerfreundlich.jpg
Sisemaalaste sõbralik!
Head koduteed!
Ärge virisege, tegutsege!
Parema Saksamaa aktsiooniprogramm.
Välislingid
- Saksamaa Rahvusdemokraatliku Partei veebileht (saksa keeles)
