Nimede eestistamine

Allikas: Metapedia

Nimede eestistamine toimus Eestis riikliku poliitikana alates 1934. aastast (varem, alates Eesti Vabariigi loomisest, oli see toimunud asjaomaste isikute algatusel ja kulul). Alates 1. jaanuarist 1935 oli nimede eestistamine tasuta.

Selle sihiks oli (sageli moraalse survega) mõjutada eestlasi võtma seniste võõrapäraseks peetud (saksapäraste) ees- ja perekonnanimede asemele uusi, rõhutatult eestipäraseid. Samaaegselt toimus ka kohanimede eestistamine, mis oli plaanitsetud sunduslikuna. Kaarel Eenpalu rõhutas, et ka kirikutele ja palvelatele tuleb panna uued eestipärased nimed seniste Palestiina külade ja rahvale tundmatute pühakute omade asemele. "Mujal maailmas püütakse liigsest "püha maa" vaimustusest vabaneda, sest "püha maa" ei ole praegu enam mingi püha maa, vaid seal kestab juba pikemat aega verine vaen juutide ja araablaste vahel. Iga rahvas püüab usule anda rahvuslikku sisu, siduda usulisi tõdesid võimalikult palju kodumaa pinnaga[1]."

Nimede eestistamise kampaania põhjuseks olid Eesti avaliku elu tegelaste ülekaalukalt saksapärased nimed, mis põhjustas välismaal pidevalt arusaamatusi.

26. aprillil 1936 korraldas Nimede Eestistamise Liit rünnakpäeva võõrapärasele nimele.

Nimede eestistamise katkestasid Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on nimesid eestistatud vabatahtlikult.

Samasugused nimede muutmise liikumised toimusid ka Ungaris ja Soomes.

Eestistatud nimesid

Viited

  1. Eesti kirikule eesti nimi! Esmaspäev, 14. november 1936, nr. 46, lk. 4

Vaata ka

Välislingid

Kirjandus

  • Mag. Aavik perekonnanimede muutmisest. Vaba Maa, 30. jaanuar 1929, nr. 25, lk. 6.
  • Ristinime muutmisel pole uut ristimist vaja. Kaja, 22. jaanuar 1935, nr. 19, lk. 5.