Lihula lahing
Lihula lahing peeti 8. augustil 1220[1] Lihula linnuse ees Saaremaa ja Rootsi vägede vahel. Eestlaste võiduga Rootsi ristisõdijate üle oli rootslaste üritus Eestis kanda kinnitada läbi kukkunud ja ka Rootsi monarhid ei sattunud rohkem kui sajandi jooksul enam Eesti pinnale.
Taust
1220. aasta kevadel või suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I, jarl Karl Kurdi, viimase vennapoja piiskop Karl Magnussoni ja võib-olla ka teiste piiskoppidega. Tegu ei olnud tavalise röövkäigu, vaid suurema poliitilise ettevõtmisega. Rootslased tegid oma peamise tugipunkti Lihula linnusest, mis paavst Honorius III poolt oli kinnitatud piiskop Hermann von Buxhövdeni residentsiks.[2]
Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama mitut kirikut. Jõuti ka Taani kontrolli all olnud Tallinna ja peeti taanlastega läbirääkimisi, mis osutasid sõbralikele suhetele. Lihulasse saabusid piiskop Alberti saadikud Riiast, kes protesteerisid rootslaste tuleku vastu ja väitsid, et Läänemaa on juba nende poolt vallutatud ja ristitud.[2]
Jätnud Lihulasse umbes 500-mehelise kaitsemeeskonna, pöördus Johan I Rootsi tagasi. Lihula garnisoni juhtisid Karl Kurt ja Karl Magnusson. Rootslaste arvates olid nad eestlaste vastu hästi kindlustatud sellega, et ühel pool oli naabriks Liivimaa, teisel pool aga taanlased.[2] Ei arvestatud aga lähedalasuva Saaremaaga, kelle jaoks Läänemaa oli otsene huvipiirkond, mille vallutamisele ei saanud kuidagi jätta reageerimata.[3] Liivimaa vanema riimkroonika sõnul mängisid saarlased rootslastega „nagu kass hiirega“.[4]
Lahingu käik
| “ | Ja juhtus ühel päeval, kui esimene aovalge paistma hakkas, et tulid saarlased merelt suure sõjaväega ja piirates need rootslased ümber, võitlesid nendega ja panid nende linnusele tule otsa. Ja rootslased tulid välja nende vastu, võideldes nendega ega suutnud nii suurele hulgale vastu panna. Ja rootslased langesid nendest tapetuna ja linnus vallutati ja hertsog langes ja piiskop tapeti tule ja mõõga läbi ja siirdus, nagu me usume, märtrite osasaamisse. | ” |
—Henriku Liivimaa kroonika XXIV, 3. | ||
8. augusti varahommikul, kui koitma hakkas, ilmus merelt kohale saarlaste suur sõjavägi.[5] Eeldatavasti oli tegu saarlaste ja neid appi kutsunud läänlaste ühendväega.[6] End Lihulas seni turvaliselt tundnud rootslastele tuli väe ilmumine täieliku üllatusena.[7]
Rootslased piirati linnuses sisse. Puhkes äge võitlus ja linnus süüdati põlema.[5] Ilmselt oli rootslaste olukord linnuses täiesti meeleheitlik, kui nad piirajate ülekaaluka maleva vastu linnusest välja tungisid. Tõenäoliselt loodeti piiramisrõngast välja murda ja taanlaste kaitse alla jõuda.[7] Rootslaste väljasööst lõppes täieliku lüüasaamisega, nad tapeti ja linnus langes eestlaste kätte.[6] Hukkusid ka jarl ja piiskop.[5] Vanema riimkroonika järgi polevat pääsenud ükski rootslane.[8] Henriku kroonika järgi pääsesid vähesed siiski põgenema ja jõudsid eluga taanlaste juurde Tallinna.[5]
Viited
- ↑ Ernst Bonnell. Russisch-Liwländische Chronographie. St. Petersburg 1862. Commentar. S. 64.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn 1990. Lk. 146.
- ↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn 1990. Lk. 146–147.
- ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, v. 1230–1231.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 HCL XXIV, 3.
- ↑ 6,0 6,1 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn 1990. Lk. 147.
- ↑ 7,0 7,1 Mart Helme. Lembitu. Tallinn 2010. Lk. 149.
- ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, v. 1234.
