Lihula linnus

Lihula linnus oli üks tähtsamaid linnuseid Lääne-Eestis, kus toimus 1220. aastal Lihula lahing.

Noorema rauaaja teisel poolel asus Lihulas eestlaste muinaslinnus.

Selle kohale mäeseljandiku loodeotsa ehitati 1241–1242 kivilinnus. Peahoone põhiplaan oli poolringjas ja sisaldas seitse ühetaolist ruumi. Värav asus kagus. Peahoone varjus, neemiku tipus asunud ovaalset sisehoovi kaitses järsaku ääres olev kilpmüür. Linnuse seljandikupoolsel küljel olid avar eeshoov, parhamitaoline kindlustus ja põikkraavid, mis eraldasid neemikut muust seljandikust. 16. sajandi esimesel poolel kindlustati sisemist kraavi väikeste bastionidega.

1234–1251 oli Lihula linnus Saare-Lääne piiskopkonna residents. 1238–1248 toimunud maavalduste jagamise ja sõjalise kaitse huvides anti osa linnust (välja arvatud torn ja peavärav) Liivi ordule.

Linnus hävis Liivi sõjas ja on 17. sajandist peale varemeis.