Karl Ristikivi

Allikas: Metapedia
Karl Ristikivi

Karl Ristikivi (

  1. suuna Mall:Sündinud 16. oktoober 1912; Surmaruun.png 19. juuli 1977) oli eesti kirjanik, kes on tuntud eelkõige oma ajalooliste romaanide tõttu.

Elulugu

Ristikivi õppis Varbla kuueklassilises algkoolis, mille järel asus ta 14-aastaselt edasi õppima Tallinnas. 1930. aastal lõpetas ta Poeglaste Kaubanduskooli. Seejärel õppis ta õhtugümnaasiumis.

1936. aastal asus ta õppima Tartu Ülikoolis geograafia erialal. Ülikooli lõpetas ta 1941. aastal cum laude. 1943. aastal astus ta vabatahtlikuna Relva-SS-i. 1944. aastal põgenes ta kommunismi eest Rootsi. Seal töötas ta ametnikuna arhiivis, haigekassas ja kindlustusettevõttes.

Tsitaate

Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid?... Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kogenud mehed, kes selleks on juba algusest peale ära valitud ja ette valmistatud.

Looming

  • Lasteraamatud:
    • "Lendav maailm" (1935)
    • "Semud" (1936)
    • "Sellid" (1938)
    • "Sinine liblikas" (1936)
  • "Viikingite jälgedes" (1936)
  • Tallinna triloogia:
    • "Tuli ja raud" (1938; sai kirjastuse "Loodus" romaanivõistlusel esimese auhinna)
    • "Õige mehe koda" (1940; algselt ilmus pealkirjaga "Võõras majas")
    • "Rohtaed" (1942)
  • Diloogia:
    • "Kõik mis kunagi oli" (1946, Vadstena)
    • "Ei juhtunud midagi" (1947, Vadstena)
  • "Hingede öö" (1953; modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel "realistlik muinasjutt")

Ajaloofilosoofiline sari:

  • Kroonikate triloogia – "Põlev lipp" (1961), "Viimne linn" *(1962), "Surma ratsanikud" (1963)
  • Biograafiate triloogia – "Mõrsjalinik" (1965), "Rõõmulaul" (1966), "Nõiduse õpilane" (1967)
  • Põimingute triloogia – "Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes" (1970), "Lohe hambad" (1970), "Kahekordne mäng" (1972)

Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia "Imede saar" (1964) ja novellikogu "Sigtuna väravad" (1968). Ristikivi viimaseks romaaniks jäi "Rooma päevik" (1976), mis lõpetab ajaloofilosoofilise sarja.

Pärast Ristikivi surma avaldati tema lühiproosa kogu "Klaassilmadega Kristus" (1980). Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on "Eesti kirjanduse loo" (1954) ja lühimonograafia "Bernard Kangro" (1967) autor. Postuumselt avaldatud kogu "Viimne vabadus" koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (1996).

Luulekogu:

  • "Inimese teekond" (1972)

2009. aastal avaldati Ristikivi "Päevaraamat (1957-1968)".

Välislink