Kalevipoeg (eepos)
„Kalevipoeg“ on Eesti rahvuseepos, mille koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald 19. sajandil. Eepos keskendub Kalevipoja müütilisele elukäigule.
Sisukord
- 1 Koostamine
- 2 Sisu
- 2.1 „Soovituseks“ ja „Sissejuhatuseks“
- 2.2 Esimene lugu
- 2.3 Teine lugu
- 2.4 Kolmas lugu
- 2.5 Neljas lugu
- 2.6 Viies lugu
- 2.7 Kuues lugu
- 2.8 Seitsmes lugu
- 2.9 Kaheksas lugu
- 2.10 Üheksas lugu
- 2.11 Kümnes lugu
- 2.12 Üheteistkümnes lugu
- 2.13 Kaheteistkümnes lugu
- 2.14 Kolmeteistkümnes lugu
- 2.15 Neljateistkümnes lugu
- 2.16 Viieteistkümnes lugu
- 2.17 Kuueteistkümnes lugu
- 2.18 Seitsmeteistkümnes lugu
- 2.19 Kaheksateistkümnes lugu
- 2.20 Üheksateistkümnes lugu
- 2.21 Kahekümnes lugu
- 3 Mõju
- 4 Viited
- 5 Kirjandust „Kalevipoja“ kohta
- 6 Välislingid
Koostamine
19. sajandi alguse rahvusliku liikumise tõusulainel leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku eneseteadvust aitaks turgutada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos. 1839. aastal tegi Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekande Kalevipoja muistenditest. Rahvasuust pärinevad proosavormis hiiumuistendid pidid saama kangelasloo peamiseks aineks. Faehlmanni töö jäi pooleli suure töökoormuse ja kehva tervise tõttu.
Pärast Faehlmanni surma 1850. aastal jätkas Õpetatud Eesti Seltsi palvel tööd eeposega Virumaalt pärit ja Tartu Ülikoolis õppinud Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes tundis hästi rahvaluulet, sealhulgas regivärssi. Kreutzwald kogus lisamaterjali ja asus „Kalevipoja“ lugusid esialgu proosavormis kirja panema. Pärast soomlaste „Kalevala“ saksakeelse tõlkega tutvumist otsustas ta aga regivärsilise vormi kasuks. Ülesanne polnud kerge, sest sisu ja vorm olid väga erilaadilised. Eesti vanem rahvalaul on loomult pigem lüüriline, kui eepiline. Muistendid olid aga üksikud pudemed, mis ei moodustanud terviklikku faabulat. Kreutzwald püüdis põimida nad üheks tervikuks, kasutades selleks regivärssi meenutavaid värsse.
„Kalevipoja“ 12 loost koosnev algredaktsioon (tuntud ka kui „Alg-Kalevipoeg“; 13 817 värssi) valmis 1853. aastal. Vene tsensuur ei lasknud seda rahvusliku meelsuse tõttu trükkida. Seltsis esitatud ettepanekute põhjal muudeti käsikirja. Juurde lisati 8 lugu ja eepose algusosa töötati ümber. Õpetatud Eesti Selts avaldas selle 1857–1861 oma toimetistes teadusliku väljaandena (19 087 värssi) koos saksakeelse tekstiga. Esimene rahvaväljaanne (19 023 värssi) ilmus tsensuurist pääsemise kaalutlustel Soomes Kuopios 1862. aastal 1000 eksemplaris ja levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnesid kordustrükid, lühendatud väljaanded ja ümberjutustused. Kokku on eeposest ilmunud 18 trükki.
„Kalevipoeg" on tõlgitud saksa, vene, ungari, läti, soome, leedu, rumeenia, ukraina, inglise, rootsi ja prantsuse keelde, lühendatud tõlked on taani, tšehhi, heebrea, itaalia ja esperanto keelde.
Sisu
Eepos koosneb 2 sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse üle 19 000. Eepos algab Kalevipoja (Sohni) päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kanglasteod. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas, külastab Soome seppa, kus mõtlematusega tõmbab enda peale veresüü ja needuse. Koju naastes saab Kalevipoeg vendadega peetud kiviviskevõistlusega maa kuningaks. Ta künnab maad ja võitleb korduvalt sissetungivate vaenlastega. Kangelane võtab ette ka kaks käiku allmaailma, kus võitleb Sarviktaadi ja tema põrgulistega, ning avastusreisi maailma otsa. Kestvatest sõdadest väsinuna annab ta lõpuks valitsuse üle Olevipojale ning vanast needusest märgitud saatus viib ta Kääpa jõe äärde, kus kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikab. Kalevipoeg sureb ning Vanaisa otsustab anda talle tööks põrgu väravate valvamise. Hiid lööb rusika kaljusse: „Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.“
„Soovituseks“ ja „Sissejuhatuseks“
Esimene lugu
Põhja piiril Taara tammemetsa ääres elasid kolm venda. Suureks saades rändas üks Venemaale ja hakkas kaupmeheks, teine läks Turjamaale ja sai seal vapraks sõjameheks. Kolmas, Kalev, istus Põhjakotka selga ja lendas Viru randa. Sinna rajas ta riigi ja sai maa esimeseks valitsejaks.
Läänemaal aga elas noor lesknaine. Ühel hommikul karja ajades leidis ta metsast kana, mille põue pistis, tedremuna, mille pani põue ja varesepoja, kelle pani põlle sisse. Kodus pani ta muna kana alla villavakka, varesepoja viskas aga kirstu taha. Hulga aja pärast läks perenaine vaatama ja nägi et kanast oli kasvanud ilus naine Salme ja tedremunast teine tütar Linda, varesepojast aga orjatüdruk.
Aeg läks ja Salmel hakkasid käima kosilased. Kosjas käis kahvatu kuu ja põlevsilmne päike, kuid Salme saatis nad koju tagasi. Siis tuli kosja täht ja Salme võttis kosjad vastu. Mõrsja pandi piduriidesse ja rahvas tuli lustima. Peotralli peale tulid päike ja kuu teist korda, kuid ka neile ütles Linda ära. Kuu läks koju nukralt ja päike vihast puhkides. Sealt tuli ka kolmas kosilane vesi. Salme lausus, et vood on kurjad ja lained teinekord pahad ning nii pidi vesi kurvalt koju minema. Polnud paremat õnne ka tuulel ja Kungla kuningal. Kui aga Linda Kalevit nägi, teadis ta, et see mees on talle meelepärast. Kalev kutsuti sisse ja pandi laua taha istuma. Linda aga läks peoriideid selga panema. Kui ta tagasi tuli, oli ta nii ilus, et isegi lesk ei tundnud teda ära. Siis hakkasid Linda ja Kalev pulmi pidama. Kaua kestis tants ja trall. Siis hakkas täht koju minema. Ta viis Salme endaga kaasa-sinna, kus ainult tuulehoog tõi tervisi ja vihmapisar vihmavett. Kalev ja Linda pidasid pulmi kaua, kuid ka nemad pidid lõpuks lahkuma. Nad jätsid lesknaisega hüvasti, istusid saani ja sõitsid Kalevi koju.
Teine lugu
Kaua elas Kalev Lindaga õnnelikult ja nad valitsesid rahvast. Viimaks tundis Kalev, et surmatund on lähedal. Ta ennustas Lindale ette tema viimase poja sündi ja esitas juhtnöörid liisuheitmiseks poegade vahel, et selgitada välja järgmine kuningas.
Pärast seda heitis vana Kalev voodisse ja enam ta ei tõusnud. Seitse päeva leinas Linda teda. Nii kaevas Linda ise haua, sängitas mehe muru alla. Sinna peale kandis hulga kive, et kalm tulevastele põlvedele silma paistaks. See on praegune Toompea. Üht rasket kivirahnu kandes väsis lesk ära ja kivi libises käes. Linda istus kivile ja valas kaua pisaraid. Nii tekkis ta pisaratest Ülemiste järv.
Kurvastuse kergenduseks sündis aga Lindale poeg ning kohe hakkas ta vägevuse märke näitama. Kaks kuud ta ainult kisas, siis rebis katki mähkmed, lõhkus voodi ja ronis põrandale roomama. Kolmekuiselt kõndis ta juba ringi.
Suureks sirgunult mängis ta kaljupankadega kurni ja viskas paepankadega mere ääres lutsu. Mõnikord aga mängides kiskus ta üles noori kuuski. Tundus et Kalevipojast kasvab igati isa vääriline vägilane.
Pärast Kalevi surma käis Lindal palju kosilasi, kuid Linda saatis kõik kosilased koju tagasi. Teiste hulgas käis ka tuuslar, soome tuuletark, kes ähvardas Lindat kättemaksuga. Ajapikku sai Linda kosilastest rahu.
Kolmas lugu
Kalevi poegade jahilkäik. Linda röövimine. Kalevi poegade kojutulek.
Neljas lugu
Kalevipoja ujumisreis. Saare piiga. Laul merest.
Viies lugu
Kalevipoeg Soomes. Suur tamm. Kättemaks tuuslarile.
Kuues lugu
Mõõga ostmine. Liigud ja taplus. Tamme raiumine.
Seitsmes lugu
Tagasisõit. Varjude laul. Vendade reisilood. Isa haual.
Kaheksas lugu
Viskevõistlus ja kuningaks saamine. Künd ja hobuse surm.
Üheksas lugu
Kättemaks huntidele. Sõjasõnumid. Öine nõuandja. Sõjakulleri sõit.
Kümnes lugu
Kikerpära soo. Veevaimu kuld. Jõukatsujad. Võla tasumine Soome. Ilmaneitsi sõrmus.
Üheteistkümnes lugu
Lauatoomine üle Peipsi. Mõõk varastatakse. Mõõga needmine. Väikemehe seiklus.
Kaheteistkümnes lugu
Lauavõitlus ja siil. Pikk magamine. Unenägu. Vaeslapse tall. Sillaehitus.
Kolmeteistkümnes lugu
Rännak laudadega. Minek allmaailma. Põrgupiigad.
Neljateistkümnes lugu
Allmaailma vaatlus. Esimene võitlus sarvik-taadiga. Lahkumine.
Viieteistkümnes lugu
Tagaajajad. Olevipoeg ja linnaehitus. Piigade saatus.
Kuueteistkümnes lugu
.jpg)
Kuueteistkümnes lugu on haruldane eepiline ballaad, mis räägib merereisist maailma lõppu ja Sädemete saarele.[1] Lugu algab laevaehitusega ja kirjeldab merereisi algust. Laevamehed nägid Sädemete saarel tuld sülgavat mäge, teist mäge, kust tuli müra saatel suitsupahvakuid, ja kolmandat, millest purskas keeva vett ja voolas ojadena orgu laavat.
Seitsmeteistkümnes lugu
Sõjaratsu sõit. Assamalla lahing. Juhtumised põrgukatla juures. Muruneidude tants.
Kaheksateistkümnes lugu
Teine teekond allmaailma. Lahing põrgulistega. Kahevõitlus sarvikuga.
Üheksateistkümnes lugu
Sarvik-taadi aheldamine. Õnne-aeg. Pidu ja tarkuseraamat. Sõjateated.
Kahekümnes lugu
Sõttavalmistus. Lahingud. Raudmeeste saadikud. Kalevipoja surm. Põrgu väravas.
Mõju
Eepose motiive on kasutatud kunstis ja kirjanduses, seda on ka parodeeritud (Kristjan Kirsfeldt). Paljud kriitikud on hiljem tähelepanu juhtinud „Kalevipoja“ kunstlikkusele, küündimatusele ja vigadele (Johannes Aavik, Friedebert Tuglas ja teised). Helilooja Eugen Kapp on kirjutanud balleti „Kalevipoeg“, Veljo Tormis samanimelise kantaadi. Lembit Vimb on kirjutanud eeposele järje „Kalevipoja tagasitulek“. Enn Vetemaa on kirjutanud „Kalevipoja mälestused“.
Viited
- ↑ Edgar V. Saks. Eesti viikingid. Tallinn 2005. Lk. 163.
Kirjandust „Kalevipoja“ kohta
- Johannes Aavik. Meie rahvusliku suurteose keel. 1914.
- August Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg“. Eesti Keele Sihtasutus 2005. ISBN 9985-79-103-7.
- Sven Kivisildnik. Rahvuseepos Kalevipoeg ehk Armastus. Tuum 2003. ISBN 9985-802-64-0.
- Felix Oinas. Surematu Kalevipoeg. Keel ja Kirjandus 1994.
- Sirje Purga. Mõtteid eepose „Kalevipoeg“ pildikeelest. 2004. ISBN 9985-68-092-8.
