Julius Seljamaa

Allikas: Metapedia

Julius Friedrich Seljamaa VR III/2 (8. aprill 1883 Sindi17. juuni 1936 Tallinn) oli eesti ajakirjanik, riigitegelane ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees ning I Riigikogu liige.

Ta õppis 1899–1902 Riias õpetajate seminaris, õppis 1915–1918 Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas.

Julius Seljamaa oli 1902–1905 Taali ministeeriumikoolis õpetaja ja 1905–1909 selle juhataja, 1909–1914 Rakvere haridusseltsi kooli juhataja.

Ta siirdus 1914 Peterburi, töötas Pealinna Teataja toimetuses ja Venemaa IV Riigiduumas ajakirjanikuna.

Ta oli 1917 Eesti Vabariiklaste Liidu ja Ajutise Maanõukogu liige, 19181921 Vaba Maa peatoimetaja.

Ta alustas diplomaatilist karjääri veebruaris 1918 Eesti esimese välisdelegatsiooni (1917–1918) liikmena, esindades koos Johan Laidoneriga Eestit Nõukogude Venemaal (esitaja). Ta osales 19191920 Eesti-Vene rahuläbirääkimistel. 1922–1928 oli ta saadik Lätis, 19251926 Leedus ja 1928–1933 Nõukogude Liidus.

Oktoobrist 1933 kuni juunini 1936 oli ta välisminister (1934. aastal lühikest aega ka peaministri asetäitja[1][2]). Seejärel nimetati ta saadikuks Rooma, kuid suri vähki enne ametisse asumist.

Tunnustused

Välislingid

Viited