Johann Gottfried von Herder

Allikas: Metapedia

Johann Gottfried von Herder (

  1. suuna Mall:Sündinud 24. august 1744 Mohrungen; Surmaruun.png 18. detsember 1803 Weimar) oli saksa kirjanik ja filosoof. Ta tegeles eelkõige poliitilise filosoofiaga. Ta on valgustuse, tormi ja tungi ning Weimari klassitsismi tähtis esindaja.

Herder sündis Ida-Preisimaal Mohrungenis (praegu Morąg, praeguse haldusjaotuse järgi Ostróda maakonnas, Warmia-Masuuria vojevoodkonnas) vaeses peres. Ta haris end ise, lugedes isa piiblit ja lauluraamatut. 1762 astus ta Königsbergi ülikooli, kus sai Immanuel Kanti õpilaseks.

1764–1769 oli ta Riias õpetaja. Sel ajal hakkas ta juba filosoofilisi ja kirjanduskriitilisi töid kirjutama.

1769 sõitis ta Prantsusmaale Nantes'i ja Pariisi ning 1770 Strassburgi, kus kohtus Goethega, kes oli vaimustuses tema kirjanduskriitikast. Seda peetakse tormi ja tungi liikumise alguseks. Herder on noort Goethet tugevalt mõjutanud.

1771 võttis Herder vastu koha Blückeburgis Schaumburg-Lippe krahvi Wilhelmi õukonnas ülempastori ja õukonnajutlustajana. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus elas surmani ja töötas peasuperintendendina.

Herder kiitis heaks Suure Prantsuse Revolutsiooni, mis põhjustas paljude kolleegide vaenulikkuse. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole.

Sotsialistid kasutasid Herderi mõtteid ära, ehkki Herder oli pigem aateline patrioot kui natsionalist või sotsialist. Enese pühendamine isamaalisele tegevusele oli Herderi jaoks suur inimlik hüve: kaotades oma isamaalisuse inimene kaotab ka iseenese ning koos sellega maailma enese kõrvalt.

Teosed

  • Fragmente über die neuere deutsche Literatur (1766–67)
  • Abhandlung über den Ursprung der Sprache (1772)
  • Von deutscher Art und Kunst. Einige fliegende Blätter (1773)
  • Auszug aus einem Briefwechsel über Ossian und die Lieder alter Völker (1773)
  • Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit (1774)
  • Volkslieder nebst untermischten anderen Stücken (1778/79)
  • Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit (1784/91)
  • Briefe zur Beförderung der Humanität; zehn Sammlungen (1791–1797)
  • Terpsichore (1795)
  • Christliche Schriften (1796–1799)
  • Metakritik zur Kritik der reinen Vernunft (1799)
  • Kalligone (1800)
  • Die Sonne und der Wind

Kirjandus

Välislingid