Germaanlased
Germaanlased (ladina Germani) olid Lõuna-Skandinaaviat ja Reini ning Visla vahelist Kesk-Euroopa ala asustanud indoeuroopa hõimud.
Roomlastele said germaanlased tuntuks keltide kaudu, kes nimetasid nii oma naabreid teutooni hõime. Nimetus kandus aegamööda üle ka teistele hõimudele. Esimest korda kasutas germaani hõimude kohta üldnimetust Germani Poseidonios (135–51 eKr).
Ajalugu
Germaanlaste hõim kujunes välja III-II aastatuhande I poolel eKr Põhja-Saksamaal, Taanis ja Lõuna-Skandinaavias.
Vanim teadaolev germaanlaste kultuur oli 7. sajandil eKr Elbe alamjooksul ja Jüüti poolsaarel levinud Jastorfi kultuur. Edasi jõudsid germaanlased ka Skandinaavia poolsaare lõunaossa ning hakkasid oma asualadelt alates 4. sajandist eKr pidevalt lõuna poole tungima.
II sajandi lõpus eKr ründasid germaanlased Roomat. Sellega algas roomlaste ja germaanlaste vaenutsemine.
98 pKr kirjeldas Rooma ajaloolane Tacitus oma teoses „Germania“ germaanlaste asukohta ja eluolu. II sajandil andis Ptolemaiose „Geograafia” Germaaniast juba põhjaliku ülevaate.
1.–2. sajandil jagunesid germaanlased kolmeks suureks rühmaks:
- põhjagermaanlased: Skandinaavia hõimud; nende järglasteks on taanlased, rootslased, norralased
- idagermaanlased: goodid, vandaalid, burgundid, gepiidid jt
- läänegermaanlased: langobardid, anglid, friisid, saksid jt
Enamik germaani hõime võitles Rooma riigiga. Esimesed kokkupõrked toimusid 113–101 eKr kimbrite ja teutoonide sõjakäikude ajal.
