Rooma riik
Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse 8. sajandil eKr Rooma linnast Apenniini poolsaarel Latiumis. Oma kõrgajal oli Rooma riik üks vanaaja suurimaid impeeriume.
Umbes 12 sajandi jooksul arenes Rooma kuningriigist aristokraatlikuks vabariigiks ning seejärel ainuvalitsejaga keisririigiks. Vallutuste ja erinevate rahvaste assimileerimisega tekkis Rooma võim nii Lõuna- kui ka Lääne-Euroopas, Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas ja osaliselt ka Ida-Euroopas. Rooma valitses kogu Vahemere rannikut.
Tuntumaid roomlasi, nagu näiteks Julius Caesarit, Cicerot ja Horatiust, tuntakse tänapäevalgi. Rooma kultuuri vägevust on kiitnud paljud mõtlejad ja filosoofid, sealhulgas Machiavelli, Rousseau ja Nietzsche. Sõjaliselt ja poliitiliselt kõrgelt arenenud kultuurina lõi Rooma professionaalse sõjaväe ning res publica nime saanud valitsussüsteemi, mis on olnud eeskujuks mitmetele tänapäeva vabariikidele, sealhulgas Ameerika Ühendriigid ja Prantsusmaa.
Rooma vabariigi lõpuks olid vallutatud Vahemere kaldad ja ümberkaudsed alad: Rooma valitsuse all olid alad Atlandi ookeanist Lähis-Idani ja Reini jõest Põhja-Aafrikani. Keiser Augustuse võimu all sai alguse Rooma kõrgaeg. Suurima ulatuse saavutas riik Traianuse valitsusajal. Keisririigi ajal hakkasid väärtust kaotama vabariiklikud ideed ja uue keisri võimuletulekut saatsid pahatihti kodusõjad.
Sisemise ebastabiilsuse ja erinevate rändrahvaste rünnakute tõttu lagunes keisririigi lääneosa 5. sajandil iseseisvateks kuningriikideks. Seda peavad paljud ajaloolased vanaaja lõpuks ja keskaja alguseks. Konstantinoopolist valitsetud Ida-Rooma keisririik elas selle perioodi üle ja säilitas võimu Kreeka, Balkani, Väike-Aasia, Süüria ning Egiptuse üle. Kuigi Süüria ja Egiptus vallutati hiljem islamikalifaadi poolt, kestis Ida-Rooma keisririik veel ühe aastatuhande, kuni lõpliku kaotuseni Osmanite riigile. Ajaloolased kutsuvad seda Rooma järglast tihti Bütsantsi impeeriumiks.
