Eduard Vilde

Eduard Vilde (

1. suuna Mall:Sündinud 4. märts 1865 Pudivere; 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti riigiametnik ja eesti kirjanik kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja.

Elulugu

Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.

Aastatel 1878–1882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis

Aastatel 1883–1886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887–1890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 1890–1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 1893–1896 töötas taas Postimehe toimetuses.

Aastal 1896 elas ta Moskvas.

Aastatel 1897–1898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 1898–1901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures, 1901–1904 Tallinnas ajalehe Teataja ja 1904–1905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses.

1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga (1880-1966) Šveitsis, Soomes (1906 toimetas seal satiiriajakirja Kaak), Saksamaal, USA-s (1911), Kopenhaagenis (1911–1917) ja mujal

Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 1917–1918 Estonia teatri dramaturgina.

Aastatel 1919-1920 oli ta diplomaatilises teenistuses - 1919. aasta algul määras Eesti Ajutine Valitsus Vilde teadetebüroo juhatajaks Kopenhaagenisse ning sama aasta lõpus saadikuks Berliini Eesti Vabariigi suursaatkonnas Berliinis.

Aastatel 1920–1923 oli ta Berliinis vabakutseline, alates 1923. aastast elas Tallinnas.

Eduard Vilde suri 1933. aastal ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinnas Metsakalmistule.

Isiklikku

Tema tädipoeg oli Eduard Bornhöhe.

Eduard Vilde oli kaks korda abielus. 27. augustil 1891 abiellus ta Berliinis Antonie Gronau'ga, kelle emal oli Riias moeäri. Ametlikult lahutati abielu alles 1921. aastal. Aastal 1905 hakkas Vilde kokku elama noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga.

Pseudonüümid

Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt.

Looming

Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).

Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad" (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905–1908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.

Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees" (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917.

Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923–1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951–1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).

Teosed

• "Musta mantliga mees" (1886)
• "Kuhu päike ei paista" (1888)
• "Kõtistamise kõrred" (1888)
• "Karikas kihvti" (1893)
• ""Linda" aktsiad" (1894)
• "Külmale maale" (1896)
• "Raudsed käed" (1898)
• "Mahtra sõda" (1902)
• "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903)
• "Prohvet Maltsvet" (1905–1908)
• "Jutustused" (1913)
• "Mäeküla piimamees" (1916)
• "Tabamata ime" (1912)
• "Pisuhänd" (1913)
• "Side" (1917)
• "Rahva sulased" (lõpetamata, Looming 1934/1–3)
• jutustus "Jobu"
• "Minu esimesed triibulised"

Eduard Vilde kunstis

• Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuur Tartus
• Eduard Vilde monument Tallinnas.

Vaata ka

• Eduard Vilde Muuseum
• Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind

Kirjandus

• "Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes: memuaarmaterjale ja dokumente". Koostanud Karl Mihkla ja Elem Treier. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960, 296 lk
• Villem Alttoa, "Eduard Vilde" (lühimonograafia). Sari Eesti kirjamehi, Eesti Raamat, Tallinn 1965, 236 lk
• "Eduard Vilde sõnas ja pildis". Koostanud Juhan Käosaar. ER, Tallinn 1966, 204 lk
• Karl Mihkla, "Eduard Vilde elu ja looming". Eesti Raamat, Tallinn 1972, 516 lk
• Villem Alttoa, "Eduard Vilde sõnameistrina" (monograafia). ER, Tallinn 1973, 454 lk
• Romulus Tiitus ja Elem Treier, "Lõbus Vilde" (karikatuurid kommentaaridega). Kirjastus Kunst, Tallinn 1976, 160 lk
• "Igihaljas Vilde. Artikleid 2005–2009". Koostaja Livia Viitol. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2009, 132 lk

Välislingid

• Eduard Vilde Muuseum Kadriorus
• Jaanus Vaiksoo, Tundmatu Vilde ja tuntud Vilde EPL 21. aprill 2006
• Linda Kaljundi. Eesti lugu: Eduard Vilde „Mahtra sõda” EPL, 3. jaanuar 2009
• Kairi Toomet. Eduard Vilde novellikirjanikuna Sirp, 29. jaanuar 2009