Duell
Duell ehk kahevõitlus on duellireeglite alusel peetav võitlus, mille aluseks on ühe osapoole väljakutse talle või kolmandale isikule tehtud solvangu eest. Duelli mõte oli au kaitsmine ja taastamine. Duellid toimusid harilikult satisfaktsioonivõimeliste isikute vahel (aadlikud, ohvitserid, akadeemilised isikud jne.).
Duell ei ole suvaline vägivald, vaid reeglipärane rituaal au taastamiseks (aus võitlus mees mehe vastu võrdsetel tingimustel). Duelle on püüdnud keelata kirik ja riigivõim. Nii oli Venemaal duellil osalemine karistatav kindlusvangistusega. Samas nõudis aadliku ja ohvitseri autunne ja moraalne surve, et ta ei tohtinud võrdväärse isiku poolt talle tehtud väljakutset tagasi lükata ega ise lasta end karistamatult kohelda, ilma oma solvajale väljakutset esitamata. Tänapäeval on duellid praktiliselt kadunud.
Sisukord
Duellid Eestis
1. veebruaril 1935 jõustunud Kriminaalseadustiku järgi (eriosa 24. peatükk) oli kahevõitluste pidamine karistatav vangimajaga mitte üle ühe aasta (§ 443).
9. aprillil 1924 pidasid Tartus kahevõitluse Eugen Villmann (Korporatsioon Vironia) ja Bruno Weymarn (Korporatsioon Estonia), Villmann sai raske kuulihaava kõhtu. 28. septembril 1926 pidasid Tallinna lähedal kahevõitluse Roman Budberg ja Erich Engelhardt, Budberg sai kuulist riivata ja mõlemale osapoolele määras Tallinna-Haapsalu rahukogu tingimisi karistuse. Viimane duellil hukkunud Tartu üliõpilane oli Friedrich Walter, kes suri 18. veebruaril 1933 Oswald Schmidtiga peetud kahevõitluse haavadesse 20. veebruaril 1933. 7. veebruaril 1934 tahtsid Vorbuse metsas duelli pidada Heinrich Schwarz ja Fred Kuus, kuid neid takistas kriminaalpolitsei[1].
Eestlastevahelised avalikud auvahekorrad (nagu Johan Pitka ja Karl Asti vahel, Johannes Zimmermanni ja Jüri Uluotsa vahel ning Artur Tupitsa ja Leopold Johansoni vahel) ei viinud kahevõitluseni. Asjad, mida ei lahendanud Riigikogu või üliõpilaste aukohus, lahendati mensuuriga.
Auvahekordade lahendamine kahevõitluse teel oli väheste eranditega kombeks ainult üliõpilas- ja ohvitserkonnas. Kahevõitlus ei olnud sunduslik, kuid isik, kes oli kord osalenud kahevõitluses, ei saanud end hiljem antiduellandiks nimetada.
Kahevõitlusele eelnes tavaline auvahekorra lahendamise menetlus aukohtus.
Kahevõitlus võis toimuda peamiselt mõõkade (rapiiride) või harva ka püstolitega (eriliste eestlaetavate duellipüstolitega). Relvad valis solvatu (väljakutsuja).
Kahevõitlus tuli pidada võimalikult kiiresti, kui ei olnud mõjuvaid põhjusi selle edasilükkamiseks. Sõja ajal lükati duellid edasi kuni rahutegemiseni.
Vastaste volinike, sekundantide, kohuseks oli teha kõik, et konflikt lahendada rahumeelselt; kui see ei olnud võimalik, tuli määrata võitlustingimused. Kokku ei tohtinud leppida võitlust elule ja surmale, vaid ainult võitlusvõimetuseni. Kui võitlustingimusi pole kindlaks märatud ja võitlus toimus ilma sekundantide juuresolekuta, ei olnud see avaliku arvamuse ega seaduse silmis kahevõitlus.
Kõige kahevõitlusel toimuva eest vastutasid sekundandid. Korra vastu eksinud sekundanti võis asendada. Kui duellil rikuti võitlusreegleid, üks pool sai mõõgavõitlusel haavata, kaotas relva või kukkus maha, pidid sekundandid, kasvõi oma elu kaalule pannes, võitluse silmapilkselt katkestama.
Sekundandid ja kõik teised asjaosalised pidid oma ausõnaga kahevõitlusest vaikima. Ainult kohtu ees tuli tunnistada täit tõtt.
Kahevõitlusega, sõltumata selle tulemusest, loeti konflikt likvideerituks ja vastased kohtlesid teineteist endiselt, nagu poleks midagi juhtunud.
Mensuur
Mõõgaga oli lubatud ainult lüüa. Torked olid keelatud ja loeti võrdväärseks hariliku tapmiskatsega.
Mensuuril viibisid erapooletu, mõlema poole sekundandid, kummagi poole kaks tunnistajat ja kaks arsti. Kellegi puudumisel jäi duell pidamata. Pealtvaatajaina võisid juures viibida kõik oma organisatsiooni liikmed.
Pooled kandsid erilist kaitseriietust (takelaaži).
Võitlusväljale astudes tervitasid vastased ja sekundandid üksteist viisakalt. Esimesed pidid muidu vaikima.
Võitlust juhtis erapooletu ühes mõlema poole sekundantidega. Enne võitluse algust pani erapooletu vastastele ette veel kord leppida ja tuletas meelde, et võitlus on seadusevastane (tegelikult oli leppimine sel hetkel juba välistatud). Seejärel kohustas ta vastaseid oma au juures kinni pidama võitlustingimustest, mitte lööma enne ega pärast vastavat komandot ega torkama. Ise kohustus ta erapooletult juhtima võitlust oma parema arusaamise ja südametunnistuse järgi.
Võitlus algas komando järel ja kestis 7, raskematel juhtudel kuni 14 käiku. Võitlust võis lõpetada ka varem, kui üks pooltest sai haavata niivõrd raskelt, et ei olnud arsti hinnangul võimeline enam võitlust jätkama.
Püstoliduell
Kummalgi poolel pidi olema kaks sekundanti. Kõrvalisil isikuil oli juuresviibimine keelatud. Püstolitega varustati ka sekundandid, et nad tarbekorral saaksid kaitsta oma mandanti.
Püstolid laeti võitlusvaljal vastase sekundandi poolt, laadimist kontrollis oma sekundant ja ulatas püstoli laskevalmilt võitlejale.
Vahemaaks võeti harilikult 20–30, kunagi mitte alla 15 sammu.
Lasta lubati ainult jalgadesse, väga raskete solvamiste eest ka üle kogu keha.
Harilikult lasti üks kord, mitte kunagi üle kolme korra.
Pärast ettevalmistusi ja viimast lepituskatset andis erapooletu käskluse "Tuld!" ja luges kolmeni. Lasta võis ühe ja kolme vahel. Enne ühte või pärast kolme laskmine oli rangelt keelatud, seda tegijat loeti harilikuks mõrtsukaks. Sekundandid pidid seda takistama oma elu hinnaga, ka ise tulistades võitlusreeglite rikkujat.
Kahevõitlus loeti lõpetatuks pärast tulistamisaja möödumist, olenemata, kas osapooled tegelikult lasksid või mitte.
Duellid Nõukogude Liidus
1925. aastal tehti Punaarmees kindlaks 99 duellijuhtu, 70 juhul lõppes kahevõitlus vähemalt ühe osapoole surmaga[2].
