Aleksander Warma

Aleksander Warma
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis (4. Vabariigi President)
Ametis	30. märts 1963 – 23. detsember 1970
Eelmine	August Rei
Järgmine	Tõnis Kint
Isiklik teave
Sündinud	22. juuni 1890 Viinistu, Harjumaa
Surnud	23. detsember 1970 Stockholm, Rootsi
Rahvus	eestlane
Alma mater	Tartu Ülikool
Allkiri
Teenistused	Venemaa Keiserlik Sõjalaevastik (1914–1918) Eesti Merejõud (1918–1926)
Auaste	Kaptenmajor
Juhitud üksused	Suurtükilaev „Mardus“
Autasud	Vabadusrist I/3 Valgetähe teenetemärgi II klass Püha Georgi ordeni III ja IV järk

Aleksander Warma (vahel kirjutatud ka Varma) VR I/3 (

1. suuna Mall:Sündinud 22. juuni 1890; 23. detsember 1970) oli Eesti riigimees, diplomaat ja mereväelane, kes oli Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis (neljas Vabariigi President; 1963–1970).

Warma sündis 1890. aastal Viinistus talunikust kaluri pojana. Alates 1907. aastast teenis ta kaubalaevadel kütja, madruse, pootsmani ja tüürimehena. Esimese maailmasõja alguses värvati ta Venemaa Balti laevastikku. Eesti Vabadussõja ajal oli Warma Eesti mereosakonna kantseleijuhataja, Merejõudude staabiülema abi ning hiljem staabiülem. Pärast sõda oli ta suurtükilaeva ülem ja läks 1926. aastal erru.

Juba enne erruminekut oli Warma töötanud Kaitseministeeriumis, pärast seda asus ta tööle Välisministeeriumis. 1931. aastast töötas ta Eesti saatkonnas Venemaal, sai peagi aukonsuliks ning määrati 1938. aastal Eesti saadikuna Leedusse. Teise maailmasõja ajal oli Warma Eesti saadikuks Soomes, kuni ta pidi pärast Soome-Nõukogude Liidu rahulepingu sõlmimist riigist lahkuma.

Aastail 1953–1963 kuulus Warma Vabariigi Valitsusse eksiilis eksiilis, olles algul välisminister ja kohtuministri kohusetäitja, hiljem peaministri asetäitja ning alates 1963. aastast Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. Warma oli juhtivalt tegev paljudes eesti pagulasorganisatsioonides.

Warma oli viimane Vabadusristi kavalerist Eesti riigipea.

Elulugu

Aleksander Warma sündis 22. juunil 1890 Harjumaal Kõnnu vallas Viinistu külas. Ta õppis Pärispea vallakoolis ja lõpetas 1905. aastal Kõnnu ministeeriumikooli.

1907. aastast töötas Warma kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni vaheaegadega kütja, madruse, pootsmani ja tüürimehena mitmetel reisilaevadel ja purjekatel. 1910–1912 õppis ta Käsmu ja 1913–1914 Narva merekoolis, sooritas kaugesõidukapteni eksami Riias ja aastal 1920 eksternina küpsuseksami Tallinna Õpetajate Seminari juures.

Esimeses maailmasõjas osales ta Venemaa Balti laevastiku koosseisus, olles erinevatel laevadel kapteniabiks. 1916. aastal sooritas Warma Kroonlinnas mereväe lipniku eksami ja teenis seejärel märtsini 1918 miiniristleja „Zoja” vahiülemana. Seejärel lahkus ta teenistusest ning elas Vene revolutsiooni üle Helsingis.

Alates 1919. aastast töötas ta Eesti Merejõudude staabis ning oli õppejõud erinevates merekoolides. Ta oli Mereväe valitsuse osakonnajuhataja, Merejõudude Staabi ülema abi ja ülema kohusetäitja. Aastast 1920 töötas Warma Merejõudude staabi juriskonsultina ja oli suurtükilaeva „Mardus” ülem, seejärel oli ta Sõjaministeeriumi juriskonsult ja kodifikaator.

Aastatel 1921–1924 õppis Warma Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas rahvusvahelist õigust ning kaitses 1928 magistrikraadi tööga „Enamsoodustusklauselist kaubalepingutes”. Ta kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi.

1926. aasta mais arvati Warma kaptenmajorina reservi.

1925. aastal asus ta tööle Välisministeeriumi juriidilises osakonnas, seejärel alates 1931. aasta maist oli saatkonnanõunik Moskvas, Eesti peakonsul Leningradis ning saadik Kaunases. 1939. aastal nimetati ta saadikuks Helsingisse.

1944. aastast kuni elu lõpuni elas Warma Rootsis.

Rootsis võttis ta koos teiste Eesti riigitegelaste ja diplomaatidega aktiivselt osa Eesti iseseisvusvõitlusest ja oli tegev paljudes poliitilistes, rahvuslikes ja kultuurilistes organisatsioonides. Korraldas eesti kunsti ülevaatenäitusi ning oli ka ise kunstikoguja ja meremaalija. Avaldas mälestusraamatuid ning artikleid ajalehtedes, ajakirjades ja koguteostes.

Alates 1953 oli ta Vabariigi Valitsuse liige. 1963. aastast oli ta Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. 1964. aastast oli ta ka Eesti esindaja Pariisis.

Aleksander Warma suri 23. detsembril 1970 Stockholmis. Tema ja ta abikaasa Marta tuhastatud põrm maeti 25. augustil 2002 ümber Tallinna Metsakalmistule.

Teenetemärgid

• Vabadusristi I liigi 3. järk – 18. mail 1920
• Valgetähe teenetemärgi II klass – 24. veebruaril 1938
• Läti Kolme Tähe orden – 8. mail 1931
• Soome Valge Roosi Ordu II klassi komandör – 29. aprillil 1931
• Vene Georgi IV ja III järgu rist – 1915

Teosed

• Merevägi Vabadussõjas. Kindralstaabi VI osakond, Tallinn 1926.
• Diplomaadi kroonika. Ülestähendusi ja dokumente aastatest 1938–44. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1971; 2. trükk: Olion, Tallinn 1993; 3. trükk Eesti Päevaleht, Tallinn 2010. Tõlge soome keelde: Lähettiläänä Suomessa 1939-1944, Helsinki, Otava 1973.