Viiking
Viikingid olid muinasaegsed Põhja-Euroopa päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8.–11. sajandil (nn viikingiaeg).
Nimetus "viiking" pärineb tõenäoliselt vanapõhja sõnast vík, mis tähendab lahte; viiking on seega "laheline" ehk meresõitja. Kuigi viikingid on nime andnud tervele ajastule, moodustasid sõjakad meresõitjad suhteliselt väikese osa tolleaegsest Põhjamaade elanikkonnast, kes valdavalt tegeles rahumeelse maaharimisega. Teise teooria järgi pärineb viikingite nimetus vanainglise sõnast wíc, mis tähendas kaubaasulat. Lisaks vallutustele tegelesidki viikingid ka käsitöö ja kaubandusega.
Viikingid olid osavad laevaehitajad; nende pikklaevade drakkarite plangutus ning suured nelinurksest purjed tagasid oma aja kohta küllalt suure merekindluse. Mereretked viisid viikingeid Islandile, Gröönimaale ning Põhja-Ameerika rannikule. Euroopas rajasid nad mitmel pool oma asulaid ning sulasid kohaliku rahva hulka.
Ida suunas purjetanud viikingeid nimetati ka varjaagideks. Nende tegevus ulatus Bütsantsini ning nad mängisid olulist poliitilist rolli Kiievi-Vene riigi kujunemisel.
Viikingiretkedega tegelesid (eriti 11.–12. sajandil) ka eestlased, eeskätt saarlased.
Nõrga poliitilise organiseerituse, ristiusu leviku ning sõdimisviiside arengu tõttu jäid viikingid alates 12. sajandist Euroopas tagaplaanile.
Huvi viikingite tegevuse vastu taaselustus romantismiajastul, mil neid hakati kujutama idealiseeritult (ebaajalooliselt) hulljulgete võimaste sõdalastena. Hilisemas popkultuuris (filmid, koomiksid jms) on levinud võrdlemisi ebatäpsed ettekujutused viikingite tegevusest, välimusest ja eluolust. Tänapäeval on mitmed ajaloohuvilised püüdnud viikingiajastu eluolu ning tehnoloogiaid jäljendada vastavates laagrites või teemaparkides.
