Veri ja pinnas

Mõiste veri ja pinnas ulatub germaani õiguseni, mille kohaselt on pinnas seotud suguvõsaga. See õigus üritas päritud pinnase ja maaga panna aluse perekonna majanduslikule, õiguslikule ja ühiskondlikule positsioonile.

Need püüdlused kadusid aja jooksul. Vere ja pinnase põhimõtte võtsid taaskasutusle natsionaalsotsialistid oma õigus- ja majanduspoliitikas kasutusele. See sai aluseks Kolmanda Riigi talunike- ja pinnasepoliitikale.

Vere ja pinnase idee väljundina hakkas 29. septembril 1933 kehtima Reichserbhofgesetz. Selle sissejuhatus sõnas:

„Seadus kaitseb vanu saksa pärandiseaduseid, kui saksa rahva verelätet. Talusid tuleb kaitsta pärimise käigus tekkida võiva ülevõlastumise ja killustumise eest, et nad saaksid kestvalt suguvõsa pärandina olla vabade talunike kätes. […] Talunikuks saab olla saksa riigikodanik, kes saksa või sama hõimu verd ja auväärne on.“