Vaikiv ajastu

Vaikiv ajastu on nimetus Eesti ajaloo perioodile aastail 1934–1938. Vaikiv ajastu algas 1934. aasta riigipöördega, mille peamised korraldajad olid riigivanem Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner.

Detsembris 1934 ilmus määrus, millega asuti piirama ajakirjanduse sõnavabadust. Veidi hiljem rakendati ka otseseid jõuvõtteid: opositsiooniline Maaleht suleti ja Postimees allutati Pätsu-meelsete ringkondade kontrollile. Peagi laienes ajakirjanduse üle kehtestatud kontroll ka teistele elualadele: ametiühingutele, noorsooliikumistele, omavalitsustele, kõrgkoolidele, samuti kirjandusele, kunstile ja teatrile. Kontrollima hakkas Riiklik Propaganda Talitus.

Märtsis 1935 keelustati kõigi erakondade tegevus. Nende asemel asutati valitsuse toetajaskonda koondavad ühingud – Isamaaliit ja kutsekojad. Valitsus astus jõulisi samme opositsiooni lämmatamiseks, veeretades vastasrinna teele kõikvõimalikke takistusi. Poliitiline organiseerumine ei tulnud kaitseseisukorra tõttu kõne allagi, opositsiooni häälekandjad suleti, siseminister sai õiguse saata poliitilisi vastaseid sundpagendusse.

1937. aasta veebruaris astus kokku Rahvuskogu, kes sama aasta 28. juulil võttis vastu uue põhiseaduse.