Raudteetransport Eestis
Peamiselt kasutatakse raudteetransporti Eestis kaubavedudeks, kuid ka reisijateveoks. Reisijatevedu on kõige sagedam Tallinna lähedal.
Raudteetranspordisüsteem Eestis on umbes 1200 km pikkune ja raudteeliinidest 900 km on avalikuks kasutamiseks. Raudtee peamine omanik on riik ning seda reguleerib Eesti Raudteeinspektsioon.
Enamik raudteid Eestis on 1520 mm Vene rööpmelaiusega. Vabariigi Valitsuse otsusega võib kasutusele võtta ka muu rööpmelaiusega avalikuks kasutamiseks määratud raudteid. Olemasolevatel teedel on kuni nende rekonstrueerimiseni rööpmelaiusele 1520 mm lubatud rööpmelaius 1524 mm.[1]
Eesti on Rahvusvahelise Raudteede Liidu (UIC) liige. Eesti UIC kood on 26.
1939. aastal oli Eesti raudteevõrk tihedusega 45,1 km 1000 km² kohta üks Euroopa tihedamaid.
Ajalugu
Eesti esimene laiarööpmeline raudtee avati liikluseks 5. novembril 1870 Paldiski–Tallinn–Narva–Hatsina lõigul, mis samal aastal ühendati Peterburi–Varssavi raudteega. Balti Raudteeselts pikendas 1870. aastal liini Hatsinast Tosnoni, misläbi tekkis ühendus Venemaa keisririigi, Nikolai raudteega (Николаевская железная дорога).
Balti raudtee veermiku teenindamiseks ehitati Tallinnasse Balti Raudtee Peatehased ja vagunite valmistamiseks Dvigateli vagunitehas. Tapa–Tartu raudtee valmis 1876. aastal, Tartu–Valga raudteeliin 1887 ja Valga–Võru–Pihkva raudtee 1889. Raudteelaste väljaõpetamiseks asutati 1880. aastal Tallinna (Revali) Raudtee Tehnikakool. 1898. aastal valmis ka Pihkva–Bologoje raudteeliin, mis ühendas Eesti Venemaa sisekubermangudega (läbi Valga). Tänu Eesti raudteevõrgule saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.
Kuna põhimagistraalidena rajatud Balti raudtee laiarööpmeliste raudteede ehitus ja ekspluatatsioon oli võrdlemisi kallis, ehitati erakapitali poolt kubermangusisesed odavamad juurdeveoraudteed, et lahendada väiksemate piirkondade kaupade ja reisijate liikumise vajadus. Esimene kitsarööpmeline raudtee Eestis ehitati Kunda tsemenditehasesse 1886. aastal. Piirkondlikke kitsarööpmelisi raudteid arendasid majanduslikult enamarenenud Liivimaa kubermangus Esimene Juurdeveoraudteede Selts (Esimene Vene Juurdeveo-Raudtee Selts) ja 1898. aastal asutatud Liivimaa Juurdeveoraudtee Selts.
1918. aastal moodustati Looderaudtee, Esimese Juurdeveoteede Seltsi, merekindluse ja sõjaväe väliraudteelõikude baasil riigiettevõte Eesti Vabariigi Raudteed (EVR). 1926. aastal liideti sellega ka 1923. aastal riigistatud Pärnu–Tallinna Raudtee.
Märtsis 1923 eraldas Riigikogu Eesti riigiraudteele Tallinna–Pääsküla raudteeliin elektrifitseerimiseks 34 miljonit Eesti marka, hiljem summat täiendati. 1922–1923 ehitati Sooniste, hilisema Turba raudteejaama lähedale Ellamaa elektrijaam, mis hakkas elektriga varustama Tallinn–Haapsalu liini raudteeobjekte, Tallinna–Pääsküla raudteeliini elektriraudteed ja hiljem ka Nõmmet Tallinna lähedal 35 kV vahelduvpingega.
1927 rajati otseühenduseks Petseriga Tartu–Petseri raudtee. Enne Teist maailmasõda toimus raudteeliiklus Eestist Venemaale läbi Irboska raudteepiiripunkti. 2011 valmis Koidula raudteepiirijaam.
