Niguliste kirik
Niguliste kirik on keskaegne kirik Tallinnas, mis on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele.
13. sajandil ehitatud kirik sai tugevasti kannatada märtsipommitamises. Pärast taastamist tegutseb Niguliste kirik muuseum-kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.
Ajalugu
Arvatavasti rajasid Niguliste kiriku Ojamaa kaupmehed pärast 1230. aastat. Hiljemalt 13. sajandi lõpus valmis suur kolmelööviline kvadraatse koori ja massiivse, kuid madala läänetorniga kodakirik. Kuna linn oli korralikult kindlustamata, kohandati kirik aktiivseks kaitseks. Linnamüüri valmimisega 14. sajandil sai Niguliste kirikust tüüpiline keskaja kihelkonnakirik. Algsest ehitusjärgust on säilinud pikihoone põhimüüristik koos põhja- ja lõunakülje varagooti stiilis raidportaaliga ning torni alumine osa.
14. sajandi keskpaigast alates püstitati kiriku juurde kabeleid.
Tõenäoliselt 15. sajandi alguses ehitati suhteliselt madalate võlvidega kodakirik kõrgeks basiilikaks. Pikihoone külgmüürid säilitati, hulknurkse lõpmikuga uus koor ehitati pikihoonelaiune ning kolmelööviline (ümbriskäiguga). Uued lihtsad servjoonvõlvid toetati massiivsetele neljatahulistele ja koorilõpmikus kaheksatahulistele piilaritele.
Ruumimõjult on see hilisgooti kirik Tallinna keskaegseist kirikuist terviklikem. Kivist seifi ja kaminaga käärkamber pärineb samuti 15. sajandi algusest. 1486–1493 ehitati torni lõunaküljel olnud väike kahevõlvikuline Matteuse (hiljem Antoniuse) kabel Andreas Kami juhtimisel avaraks tsentraalse kompositsiooniga ruumiks ja ühendati kõrge kaarava abil pikihoonega. Kabeli lõunafassaad sai Tallinnale tüüpilise petikniššidega viilu ja astmikportaali. 15. sajandi algusest alates järk-järgult kõrgemaks ehitatud torn lõpetati Andreas Mori juhtimisel 1515. aastal.
1523–1524 oli Niguliste kirik ainus kirik Tallinnas, mis jäi puutumata reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse preester kallas kiriku lukkudesse sulatina ja vihane rahvamass ei pääsenud sisse.
1673. aastal valmis endise Jüri kabeli läänepoolse võlviku kohal maanõunik Gustav Adolf von Clodti hauakabel, mille barokne raidportaal avaneb kiriku eeskotta. 1671–1678 ehitati eeskojale uus barokkstiilis raidportaali ja skulptuuridega fassaad. 17. sajandi lõpus ehitati torn korruse võrra kõrgemaks (ühtlasi tugevdati vundamenti) ja varustati moodsa barokkstiilis kiivriga. Hiliseim kiriku juurde kuuluv ehitis on 1773. aastal püstitatud varaklassitsistlik Peter August von Holstein-Becki hauakabel kiriku põhjaküljel.
9. märtsil 1944 sai kirik Nõukogude pommirünnaku käigus Tallinnale suuri purustusi. Tules hävisid katused ja tornikiiver, maha põles ka enamik sisustust. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Kõige väärtuslikumad kunstiteosed pääsesid, kuna olid varakult evakueeritud.
Mall:Eelnev-järgnev