Liibanon

Allikas: Metapedia

Liibanoni lipp

Liibanon (araabia keeles لبنان Libnān või Lubnān), ametlikult Liibanoni Vabariik (araabia keeles الجمهوريّة اللبنانيّة Al-Jumhūrīyah al-Lubnānīyah) on riik Lääne-Aasias Vahemere idarannikul. See piirneb põhjast ja idast Süüriaga, lõunast Iisraeliga.

Varaseimad märgid tsivilisatsioonist Liibanonis ulatuvad üle 7000 aasta ajas tagasi, kaugemale kui kirjapandud ajalugu. Liibanonis elasid foiniiklased, kuulsad meresõitjad, kelle kultuur õitses üle tuhande aasta (umbes 1550 – 539 eKr). Alates 64 eKr valitses Rooma riik seda ala, millest hiljem sai üks tähtsamaid kristluse keskusi kogu impeeriumis. Põhja-Liibanoni mägedes tekkis maroniitide kogukond, kes jäi oma usule ja identiteedile truuks ka islamiusuliste araablaste sissetungi ajal. Nüüd tekkis mägedes aga ka moslemitest druuside sekt, kelle vastuseis maroniitidele on püsinud sajandeid. Ristisõdade ajal taastasid maroniidid oma sideme katoliku kirikuga.

Hiljem jäi Liibanoni ala 1299–1923 püsinud Osmani impeeriumi valitsuse alla. Pärast Esimest maailmasõda ja impeeriumi kokkuvarisemist jäid viis hilisemat Liibanoni provintsi Prantsusmaa mandaadi alla. Prantslased laiendasid maroniitide ja druuside Mägi-Liibanoni territooriumi, liites sellega moslemite alasid. Liibanon sai iseseisvaks riigiks 1943. aastal ja kehtestas konfessionalismiks kutsutud omapärase valitsussüsteemi – usukogukondadel põhineva võimujaotuse. Bechara el-Khoury (iseseisva Liibanoni esimene president), Riad as-Solh (Liibanoni esimene peaminister) ja emiir Majid Arslan (Liibanoni esimene kaitseminister) olid vabariigi rajajate seas ja neid peetakse rahvuskangelasteks. Viimased Prantsuse väed lahkusid riigist 1946. aastal. Kuni Liibanoni kodusõjani (1975–1990) valitses riigis suhteline rahu ja stabiilsus; peamisteks majandusharudeks olid turism, põllumajandus, kaubandus ja pangandus.

Välja otsitud andmebaasist "http://et.metapedia.org/wiki/Liibanon"
Personaalsed tööriistad