Johannes Lauristin
Johannes Lauristin (29. oktoober 1899 Tallinn – 28. august 1941 Soome laht), Eesti kommunist.
Eestimaa Kommunistliku Partei liige 1917, Vabadussõja ajal 1. Diviisi tagavarapolgu kirjutaja, 1923 lühikest aega II Riigikogu liige, 1924–1931 ja 1932–1938 vangis, vabanes amnestiaga, seejärel EKP illegaalse büroo liige.
Eesti NSV I Ülemnõukogu liige, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees 1940–1941, hukkus Tallinnast põgenedes.
Olga Lauristini abikaasa, Marju Lauristini isa. Tuntud ka kirjanikuna, pseudonüüm Juhan Madarik.
Iseloomustus: Väikese haridusega, ränkade alaväärtuse kompleksidega kuid küllalt intelligentne ja talupoja-kaval "vanakommunist" ja venelaste armust Eesti "valitsuse juht", või tollal "rahvakomissaride nõukogu esimees".[1]
