Jedwabne veresaun

Allikas: Metapedia
Jedwabne asukoht

Jedwabne veresaun või Jedwabne pogromm on nimetus Jedwabne juutidest elanike tapmise kohta poolakate poolt 10. juulil 1941.

10. juulil 1941 tapsid Jedwabne poolakatest elanikud enamuse linnas elanud juutidest. Ohvrite arvuks hinnatakse umbes 340 inimest.[1]

Sarnased pogrommid toimusid ka piirkonna teistes asulates. Ajavahemikus 1949–1953 mõisteti 12 isikut selle eest lühikeseks ajaks vangi. Vastutus sündmuse eest pandi süüks sakslastele.

1960ndatel püstitas linn tapetud juutidele mälestuskivi, mis sõnas järgnevat: „Siin toimus juudi elanikkonna ohvrisurm. 10. juulil põletas Gestapo ja hitleri-politsei siin 1600 inimest elusast peast.“ Poola ajaloolane Jan T. Gross on selle kohta sõnanud, et sellised väited ei vasta tõele.

Taust

Juutide olukord Poolas Nõukogude võimu ajal

Poola juudi elanikkond pärines enamuses Venemaalt ja poolakad ei võtnud neid omaks. Kui Nõukogude Liit vallutas Poola, paranes sealne juutide olukord. Juute osales ka Poola intelligentsi ja jõukamate poolakate küüditamisel.

NKVD mahalaskmised
NKVD küüditab poolakaid.

Poola professor Tomasz Strzembosz, kes on spetsialiseerunud ajavahemiku 1939–1954 uurimisele, on välja selgitanud juutide tegeliku rolli pärast nõukogude vägede rünnakut Ida-Poolas.

Strzembosz kirjutab: „Juutidest elanikkond, eiti noored ja linnade vaesed, tervitasid nõukogude vägede saabumist koguni relvad käes. Selle kohta on tuhandeid tunnistusi: poola, juudi ja nõukogude. Kõik see on sõja ajal ja pärast seda dokumenteeritud.“ Strzembosz toob siin esile nii kindral Stefan Grot-Rowiecki kui ka Poola eksiilvalitsuse kulleri Jan Karski meenutused.

„Niinimetatud „valveüksusi“ ilmus nõukogude vägede sissetungi järel välja nagu seeni pärast vihma ning need koosnesid enamjaolt juutidest. Juudid hakkasid Poola riigi vastu võitlema, hõivasid linnasid, lõid seal revolutsioonilisi komiteesid, võtsid poola ametnikke vangi ja lasid neid ka maha. Nad ründasid ka väiksemaid või ka suuremaid Poola armee üksusi (näiteks Grodnos). See oli relvastatud võitlus vaenlase poolel, reetmine kaotuse päevil,“ kirjutab Strzembosz.

Esimese perioodi jooksul olid juudid „viiendaks kolonniks“. Hiljem muutusid asjaolud veelgi hullemaks. Strzembosz rõhutab dr Marek Wierzbicki seisuskohta, et bolševistliku terrori läbiviimises oli juutide relvastud üksustel niisama tähtis roll kui NKVD-l. Strzembosz: „Tsiviilriietes Poola juudid, kes kandsid punast sidet varrukal ja olid püstolitega relvastatud, mängisid olulist rolli vahistamistel ja küüditamistel. Seda tõsiasja võis igaüks kogeda.“

Kõrgete sõjaväelaste ja poliitikute vahistamine kestis kuni 1939. aasta detsembrini. Kohalikud juudid olid siinjuures oluliseks abiks nende isikute üles leidmisel.

Ka juutide olukord Poolas polnud kiita, aga neid ei küüditatud Siberisse, neid ei pandud vangilaagritesse ega tapetud nälja ja sunnitöö abil. Uus nõukogude kord pakkus juutidele paremaid sotsiaalseid väljavaateid.[2]

Piinamised Jedwabnes

Jedwabne elanik Józef Rybicki kirjeldas olukorda linnas pärast seda, kui see langes nõukogude vägede kätte:

„Juudid, kes olid üles seadnud tervituskomiteed, tervitasid Punaarmeed. Nad lõid kohalikest juutidest ja kommunistidest uue linnavalitsuse. Nad vahistasid politseinikke, õpetajaid... Nad juhatasid NKVD korterite ja majade juurde ning kaebasid poola patriootide peale.“

Piinamised, mis linnas aset leidsid, olid jahmatavad. Järgnevalt allohvitseri Antoni B., kes oli juutide poolt reedetud vabadusvõitlejate organisatsiooni liige, kirjeldus:

„Nad viisid mu ülekuulamisele, kus oli kohtunik ja NKVD komandant. Kui piinaja saabus, pandi mind lauale, mul tõmmati kott üle pea ja mind hakati kaikaga peksma, ma sain umbes 30 hoopi. Seejärel haaras leitnant mul juustest ja hakkas mu pead vastu seina peksma. Siis heideti mind põrandale ja hakati taas kaikaga peksma. Kaks neist istusid mul peal. Nad keerasid mind küljelt küljele.“

Pogromm

Mälestusmärk Jedwabne veresauna ohvritele

10. juulil 1941 aeti asula juudid turuplatsile kokku, pärast seda, kui seal oli mõned neist tapetud, aeti ülejäänud väljaspool linna asunud aitadesse, kus nad elusalt põletati. Pogrommi elasid üle vaid vähesed juudid, hukatute elamised rüüstati ja omistati poolakate poolt.

Poola-juudi päritolu ajaloolase Jan Tomasz Grossi uuringute andmeil olid Saksa väed sündmuste juures, kuid ei sekkunud nendesse.[3]

Algselt arvati ohvrite arvuks umbes 1600 inimest, kuid pärast massihaudade lahtikaevamist 2001. aastal on jõutud arvuni 300–400 juuti. Väljakaevamiste vastu protestisid rabid.[4]

1949. aasta kohtuprotsess

1949. aastal esitati süüdistus 22 poolakale, kellest mitmed võtsid oma ülestunnistused tagasi, väites, et need olid piinamistega välja pressitud. 16. ja 17. mail 1949 mõisteti neist 12 süüdi. Järgnenud aastal mõisteti viimastest kaks õigeks.[5]

Kirjandus

  • Jan T. Gross. Nachbarn. Der Mord an den Juden von Jedwabne. Beck, München 2001. ISBN 3-406-48233-3

Välislingid

Viited