Eesti Kirjameeste Selts
Eesti Kirjameeste Selts (lühend EKmS) oli Tartus aastail 1871–1893 tegutsenud kirjandusselts.
Eesti Kirjameeste Seltsi püüdmine on, üleüldse kasulisi raamatuid Eestikeeli välja anda, et neid Saksakeele raamatute asemele astuda lasta, mis seni ajani pea ainsad hallikad olivad, kust Eestlased vaimuharimist saivad, ja selle läbi selle raskusele otsa teha, et iga Eestlane, kes täielisemat vaimu harimist nõudis, suure aja ja raha kuluga Saksakeele ära pidi õppima. Kasulisi raamatuid emakeeli välja andes loodab Selts ühtlasi laiemalt rahva seas vaimu valgustada ja pääle selle rutemine, kergemine ja kindlamine vaimuharimise tööd Eestlaste seas edasi aidata, kui se ühel võõral keelel võimalik on. Eesti Kirjameeste Seltsi Põhjuskiri, § 1.
Selts andis välja aastaraamatut ja toimetisi ja korraldas kirjandusvõistlusi ("võidupidusid").
Seltsi presidendid olid:
- Jakob Hurt (1872–1881)
- Carl Robert Jakobson (1881–1882)
- Mihkel Veske (1882–1886)
- Hugo Treffner (1887–1890)
- Karl August Hermann (1890–1891)
- Johann Köler (1891–1893)
Pärast esimese presidendi Jakob Hurda tagasiastumist lahkusid tema pooldajad seltsist. Selts suleti Jakob Kõrvi kaebuse peale 1893. aastal.
Viited
Kirjandus
- Eesti Kirjameeste Seltsi põhjuskiri. Tartu, 1878, 8 lk
- Friedebert Tuglas. Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1932, 336 lk
- Rudolf Põldmäe, "Eesti Kirjameeste Seltsi taotlustest ja saavutustest" – Keel ja Kirjandus 1974, nr 10, lk 597–604 ja nr 11, lk 668–675; ilmunud ka R. Põldmäe raamatus "Kultuuriloolisi vahelugemisi", Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk 102–128
- Arnold Kask, "Eesti Kirjameeste Seltsi keelelisest tegevusest" – Emakeele Seltsi Aastaraamat 1975/21, Tallinn 1976, lk 5–22
- Reet Kasik, "Eesti Kirjameeste Selts ja kirjakeele arendamine" R. Kasiku raamatus "Stahli mantlipärijad: eesti keele uurimise lugu", Tartu 2011, lk 82–92
