Aristokraatia

Aristokraatia ehk parimate võim on valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule vähemusele; vastandub monarhiale ja demokraatiale. Esimesena kirjeldas sellist riiki Platon oma teoses „Riik“. Vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga - ülikutega. Aristokraatia oli tollases poliitilises sõnavaras termin, mis tähistas sugukonna/hõimu eliidist välja kasvanud kõrgema päritoluga isikute võimu. Milline valitseja oli Platoni silmis parim valitseja, seda põhjendas tema õiglase riigi õpetus. Platon paigutab tõelised aristokraatiad kaugesse minevikku, millest me teame enam legendide kui kogemuse kaudu. Igal juhul valitsevad aristokraatia, millest Platon kõneleb, tingimustes need, kelle hinges domineerib mõistuslik hingerahu ja kes seetõttu on kompetentsed riigiasju otsustama. Seega on siin tegu õiglase riigi ideele lähedase valitsemiskorraldusega. Iga järgmine valitsemistüüp on sellest ideaalist üha kaugemal.