Andres Larka

Allikas: Metapedia
Andres Larka (1879–1942)

Andres Larka VR I/1[1] (

  1. suuna Mall:Sündinud 5. märts 1879 Pilistvere; Surmaruun.png 8. jaanuar 1942 Malmõž) oli Eesti kindralmajor ja poliitik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu üks juhte.

Andres Larka ei ole kunagi kandnud nime Larko, väidavad vapsid. See olevat vabadussõjalaste vastaste propagandavale. [2]

Elulugu

Eraelu

Andres Larka sündis 5. märtsil (vkj 21.02.) 1879 Laeva külas möldri pojana. Ta abiellus oktoobris 1912 Kaunase kubermangus Blanche-Felicia Voichilloga. Kooselu jäi lastetuks ja abielu lahutati 1917. aastal Petrogradis.

Larka abiellus teist korda 23. aprillil 1919 Marianne-Leontine Ostroviga. Neil sündis poeg Georg-Andres. Kolmandat korda abiellus ta 19. mail 1934 Saue vallas Helmi-Veronika Ostroviga. Neil oli poeg Peeter Jaak Larka. Repressioonide kartuses ja teadmata mehe surmast, lahutas abikaasa 15. jaanuaril 1948 abielu ning võttis tagasi endise perekonnanime Ostrova.


Sõjaväeline karjäär

Andres Larka astus vabatahtlikuna sõjaväkke septembris 1899. 1902. aasta novembris ülendati teda nooremleitnandiks. Jaanuarist oktoobrini 1905 võttis 117. Jaroslavi jalaväepolguga Mandzuurias osa Vene-Jaapani sõjast. Larka pälvis Stanislavi ordeni 3. järgu. Edasi teenis 113. Starorusski jalaväepolgus. Sõjaväeakadeemia lõpetamisel mais 1912 autasustati teda 3. järgu Anna ordeniga. Esimeses maailmasõjas osales 40. jalaväediviisiga lahingutes Saksa vägede vastu Ida-Preisimaal ja Poolas. 1915. aasta novembrist sai Larkast 5. Siberi korpuse käsundusohvitser. Augustis 1916 ülendati Larka alampolkovnikuks. Alates jaanuarist 1917 sai temast 5. Taga-Amuuri jalaväediviisi staabiülem, märtsist detsembrini 1917 159. jalaväediviisi staabiülem. Andres Larka võttis osa lahingutest Galiitsias ja Rumeenias. Pälvis 2. ja 4. järgu Anna ordeni ning 2. järgu Stanislavi ordeni.

1918. aasta alguses oli Larka Eesti suurtükiväe brigaadi formeerija ja ülem Haapsalus. Temast sai 1918. aastal Eesti Ajutise Valitsuse esimene sõjaminister, ühtlasi Eesti sõjaväe ülem. Larka ülendati Ajutise Valitsuse otsusega 8. märtsil 1918 kindralmajoriks, kuigi omas vaid alampolkovniku aukraadi. [3] 26. novembrist 1918 nimetati Andres Larka Peastaabi ülemaks.

Veebruarist 1919 kuni jaanuarini 1925 oli ta sõjaministri abi, ühtlasi tagavaravägede ülem veebruar kuni oktoober 1919, Sõjaväeringkonna ülem oktoober 1919 kuni märts 1920 ja Tallinna garnisoni ülem mai 1919 kuni märts 1920 ning Sõjanõukogu liige oktoober 1919 ning jaanuar 1925. Larka oli Vabadussõja Mälestusmärgi kavade läbivaatamise komisjoni eesistuja.


Autasud

Larka Vabaduse Ristile lisandus 500 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja Mälestusmärk ning lõunanaabritelt Karutapja orden, Läti Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal. Hiljem veel lisaks Eesti Punase Risti III järgu ja I järgu II astme ning Kotkaristi I klassi mõõkadega. Välisriikidelt lisandusid Polonia Restituta ja Soome Valge Roosi I klass.

1925. aasta jaanuaris lahkus Andres Larka sõjaväeteenistusest tervislikel põhjustel ning siirdus Šveitsi ravile.

Andres Larkale kuulus kinnisvara Tallinnas, aadressiga Telliskivi 50b[4]


Poliitiline tegevus

Joonistus ajalehest Võitlus: "Eesti rahvas läheb ja annab oma allkirja A. Larkale."

1928. aasta suvel liitus Larka vabadussõjalaste liikumisega. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL) esimesel kongressil 26. jaanuaril 1930 valiti Andres Larka EVKL-i juhatuse esimeheks, ta jäi mainitud ametikohale organisatsiooni likvideerimiseni aastal 1933. Larkast kujunes EVKL-is pigem esindusisik, EVKL-i poliitilist tegevust suunas peamiselt Artur Sirk. Jaanuarist 1930 kuni augustini 1933 oli ta Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse esimees oktoober 1933 kuni märts 1934. Vabadussõjalaste riigivanema kandidaat 1934. aasta riigipea valimistel.


Poliitiline represseerimine

12. märtsil 1934 kehtestatud üleriigilise kaitseseisukorraga samaaegselt keelustati vabadussõjalaste tegevus. Kindralmajor Larkat ei arreteeritud, kuid Sõjaringkonnakohtu otsusega määrati talle 1935. aasta mais ühe aastane vangistus tingimisi. Larka arreteeriti pärast detsembris 1935 toimunud vapside riigipöördekatset ja mais 1936 mõisteti 15 aastaks sunnitööle. 1937. aasta detsembris vabanes Larka amnestia alusel. Juunis 1939 sai uuesti Vabaduse Risti kandmise õiguse.

23. juulil 1940 arreteeriti ta nõukogude julgeolekutöötajate poolt Tallinn-Nõmmel. SARKi Balti Sõjaväeringkonna Sõjatribunali otsusega mõisteti talle juunis 1941 kaheksa aastat vangilaagrit ja kolm aastat asumist koos kogu vara konfiskeerimisega. Andres Larka suri 8. jaanuaril 1943 Malmõžis. Ta matmispaik teadmata.


Perekonna tagakiusamine

Kindralmajor Larka abikaasa Helmi-Veronika Ostrov arreteeriti augustis 1950. Helmi-Veronika Ostrov oli Arhangelski oblasti vangilaagris, kust vabanes mais 1956 ning tuli tagasi Eestisse. Vanem poeg Georg-Andres Larka teenis Teise maailmasõja ajal Saksa lennuväes, pääses Saksamaale ning hiljem Kanadasse, kus Torontos aastate pärast suri.


Välislingid


Viited

  1. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00046_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=9cc5ecd20dc6fc5da052e4cf128f946c Vabariigi Valitsuse otsus 23. veebruarist 1920 nr. 32-a-III.
  2. ↑ http://vapsid.weebly.com/andres-larka.html
  3. ↑ Dr Hjalmar Mäe - Kuidas kõik teostus [1]
  4. ↑ http://www.ra.ee/apps/kinnistud/index.php/et/kinnistud/view?id=1583&knr=&hpr=&krundi_nr=&markus=&kinnistu_nimi=&eesnimi=&perenimi=&sisu=&perenimi_sisu=&majad=&tanav=&asustus_yksus=&asustus_yksus_sisu=&liht_otsing=Larka&_xr=eNotjEsKgDAQQ%252B8yF9CKgqRXcOcBZNBSB2v9tK7Eu1s%252Fq4S8JAyFU5BrRvmZgKIATeK9hHgMWTC892Mr8%252BoMJaoUyMkYuyUG8faJKlDD%252B8QvBm2%252Fqkfr1GZvD7bvOl2bSPq6bipkJeM%253D Kinnistute register
Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Andres_Larka&oldid=15434"