Albert Kosenkranius
Albert Kosenkranius (23. märts 1901 Kikerpera küla, Saarde vald, Pärnumaa – 9. detsember 1957 Tallinn), eesti metsavend.
1941. aastal oli metsavend. Osales Kilingi-Nõmme vabastamisel venelastest.
Sõja ajal teenis Omakaitses. Pärast 1945. aastal venelaste tulekul läks metsavennaks. Umbes 1950. aastast liitus Ervin Saarega. 1951 tuli nende juurde Viktor Olde, kes eelistas metsavennaelu teenimisele punarmees.
Kosenkraniuse andis ära laagrist tagasitulnud endine metsavend, KGB agent "Jaanus". 28. mail 1957. söötis ta Kosenkraniusele sisse KGB poolt unerohuga immutatud võileibu ja ta võeti uimastatult kinni. 12. oktoobril 1957 mõistis sõjatribunal Kosenkraniuse surma ja ta lasti maha 9. detsembril 1957.
Kosenkraniuse kaks kaaslast, Ervin Saar ja Viktor Olde langesid lahingus 30. juunil 1957.
Väljavõtted Albert Kosenkraniuse käsikirjalisest kaustikust 1953–1957
23. II 53. aastal 8 aastat.
Kui metsa vajusin, ei oleks küll uskunud, et nii pikk aeg tuleb kõrval hoida selle uue ussi tõu eest, ja et kaua saab inimene end metsas ära hoida, et on ka närvid vastu pidanud, sest mina olen ju täiesti üksildase elu elanud. Toiduga on ju siiani ka läbi saanud, aga nüüd läheb asi täbaraks. Täna söön viimase põdra liha ära, jääb veel paar pätsi leiba ja rasva, nii et pean enne musta maad välja minema, aga see on väga kardetav asi, pätid on väga valvel. Aga andku Jumal õnne.
10 aastat 23. II 1955. aastal
Täna pühitsen oma kümnendat aastapäeva. Tänu taevataadile, kõht on täis ja tervisel ka just viga ei ole, ainult see talvine aeg on väga igav, sest tööd pole midagi teha. Välisilmast ei tea ka midagi, kaks kuud olen juba üksilduses elanud, umbes kuu aja pärast saab ehk juba jalga harjutama hakata. Peaks ometi neist vereimejatest lahti saama, olen kümme aastat armast Eesti lippu hoidnud kui kõige kallimad varandust. Küll oleks siis suur rõõm kui saaks ta kord kodus vardase tõmmata. Antku Jumal õnne, loodan kõige paremat. Surm ja hukatus kommunistidele.
11 aastat tihnikus 23. veebruaril 1956. aastal
Peaks ometi 12. aastal midagi pööret tulema, et sellest igavast elust pääseks, läheb juba väljakannatamatuks ja hakkab juba närvide peal mõjuma, alatiseks elamiseks on mets loomadel, aga mitte inimestel, talved on väga igavad ilma tööta, ei lähe aeg kuidagi edasi. Sellel talvel on mull ometi üks seltsiline väike must koer, väga tark loom. Aga ta pole ju see mis inimene – kolm kuud ei tea välisilmast mitte midagi. Loodan kõige paremad. Surm ja hukatus komudele, oh te verejanulised pätid. 23. II 56. a. kell 2 päeval.
