A. H. Tammsaare
A. H. Tammsaare (kodanikunimi Anton Hansen;
- suuna Mall:Sündinud 30. jaanuar 1878;
1. märts 1940) oli eesti kirjanik.
Elulugu
Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878 Järvamaal Albu vallas taluniku peres. Ta oli Peeter ja Ann Hanseni neljas laps. Tal olid vennad Jürri (Jüri), Jaan, August, Otto ja kaksikud Hans ja Paul ning õed Maria, Anna, Anette ja Martha.[1] Ta õppis omal käel lugema ja läks 1886. aastal 8-aastaselt Sääsküla kooli.[2] Hiljem õppis ta Prümli vallakoolis[2] ning Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm, kes pani rõhku õpilaste kirjalikule väljendusoskusele.[3] Seal alustas Anton ka ise luuletuste kirjutamist. Peale selle õpetati kihelkonnakoolis muusikat. Anton sai sealt algoskuse viiulimängus.[3]
Väike-Maarja kihelkonnakoolis käis ta aastatel 1892–1894 ning 1896–1897. 1894–1896 oli ta isal abiks põllutöödel.[2]
1898-1903 õppis Anton Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka „Teataja“ toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastatel kirjutas ta muuhulgas jutustused „Pikad sammud“, „Üle piiri“ ja „Noored hinged“.
Esimesed tööd avaldas ta A. Hanseni nime all, kirjanikunime A. H. Tammsaare võttis kasutusele 1902. aastast.[4]
Juristidiplom jäi Hansenil saamata, kuna ta haigestus tuberkuloosi. Ta veetis rohkem kui aasta Sotši sanatooriumis ja järgnevad kuus aastat oma venna talus Koitjärvel, kus ta luges Miguel de Cervantese, William Shakespeare'i ja Homerose töid.
Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal kolis Hansen Tallinna. Seal kirjutas ta oma tuntuimad teosed.
Tammsaare suri 1. märtsil 1940 oma töölaua taga.
Teoseid
- „Kaks paari ja üksainus“, 1902
- „Vanad ja noored“, 1903
- „Raha-auk“, 1907
- „Uurimisel“, 1907
- „Pikad sammud“, 1908
- „Üle piiri“, 1910
- „Noored hinged“, 1909
- „Poiss ja liblik“, 1915
- „Keelest ja luulest“, 1915
- „Kärbes“, 1917
- „Varjundid“, 1917
- „Sõjamõtted“, 1919
- „Juudit“, 1921
- „Kõrboja peremees“, 1922
- „Pöialpoiss“, 1923
- „Sic Transit“, 1924
- „Tõde ja õigus“ I–V, 1926–1933
- „Meie rebane“, 1932
- „Elu ja armastus“, 1934
- „Ma armastasin sakslast“, 1935
- „Kuningal on külm“, 1936
- „Hiina ja hiinlane“, 1938
- „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 1939
- Kogutud teosed, 1977–1993 (18 köidet)
Teenetemärgid
- Eesti Punase Risti teenetemärgi II klass — 24. veebruaril 1938
Tammsaare rahvusliku sümbolina
Juba eluajal oli Tammsaare üldtunnustatud kirjandusklassik ja enimteeniv eesti kirjanik. Ka Nõukogude okupatsiooni ajal jäi Tammsaare kanooniliseks autoriks, avaldati tema kogutud teoseid ja tema tegelasi peeti arhetüüpilisteks eestlasteks. 2014. aastal väideti sotsialistide valimispropagandas, nagu oleks Tammsaare koos teiste eesti kirjandusklassikutega olnud sotsialist, mille vastu protestiti[5]
Viited
- ↑ Personaalraamat: Albu; EAA.1234.1.146; 1870-1900
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906-1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 38.
- ↑ 3,0 3,1 Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906-1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 39.
- ↑ Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906-1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 40.
- ↑ http://rahvuslane.blogspot.com/2014/11/kivisildnik-see-sotsialistlik-raibe.html (:)kivisildnik | (:)see sotsialistlik raibe
