Otto Ernst Remer
Otto Ernst Remer (
- suuna Mall:Sündinud 18. august 1912 Neubrandenburg, Saksamaa;
4. oktoober 1997 Hispaania) oli Saksamaa sõjaväelane (kindralmajor). Remer mängis otsustavat osa Claus von Stauffenbergi riigipöördekatse peatamises 20. juulil 1944.
Sisukord
Elulugu
Sõjaväeline karjäär
Remer astus 1932. aastal 20-aastaselt vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse. Teise maailmasõja alguseks oli ta motoriseeritud jalaväepataljonis ülemleitnant. Ta osales sõdades Balkanil ja operatsioonis Barbarossa, sissetungis NSV Liitu.
Alates aprillist 1942 oli ta eliitüksuse, Suur-Saksamaa Jalaväerügemendi 4. pataljoni ülem. See oli raskerelvade pataljon, mis toetas 3 laskurpataljoni. Alates veebruarist 1943, mil seda rügementi laiendati diviisi mõõtmeteni, oli ta Suur-Saksamaa Grenaderirügemendi 1. (soomus)pataljoni ülem. Tema väed katsid kogu Relva-SS tankikorpuse taandumist Harkovi lahingus. Selle eest autasustati teda Raudristi Rüütliristiga. Novembris 1943 autasustati teda 325. sõdurina väeosa juhtimise eest Krivoi Rogi all Raudristi Rüütliristiga Tammelehtedega, mille andis üle Adolf Hitler isiklikult. Märtsis 1944 määrati Remer, kes vahepeal oli majoriks ülendatud, juhtima Suur-Saksamaa Jalaväerügementi, mis täitis Berliinis avalikku ja julgeolekuülesandeid.
20. juuli 1944 vandenõu
20. juuli vandenõu ajal peatasid Remer ja tema mehed riigipöörde, säilitades valitsuse kontrolli. Berliini komandant Paul von Hase käskis Remeril vahistada riigiministri dr Joseph Goebbelsi, mida Remer ka läks tegema. Ent Goebbels suutis oma kõnemehevõimeid kasutades veenda Remerit end mitte vahistama, selgitades, et Hitler on endistviisi elus. Kui Remer nõudis tõestust, tõstis Goebbels telefonitoru ja palus end Hitleriga ühendada. Hitler küsis Remerilt, kas see tunneb tema hääle ära, ja käskis Remeril oma meestega mäss maha suruda, mida Remer tegigi. Selsamal ööl ülendati Remerit kahe auastme võrra, otse ooberstiks.
Sõja lõpp
Suur-Saksamaa Jalaväerügement formeeriti ümber üksuseks nimega Führerbegleitbrigade (FBB) ja Remer määrati seda juhatama. Tema üksus kandis Ida-Preisimaal raskeid kaotusi. Detsembris saadeti brigaad läänerindele Ardennidesse ja kandis taas raskeid kaotusi, saavutades üksnes vähest edu. 1945. aastal suurendati FBB diviisiks, Remer ülendati kindralmajoriks ja määrati seda juhtima. Teda ei peeta edukaks juhiks, sest märtsis kandis üksus Sileesias taas raskeid kaotusi ja teda süüdistati võimetuses. Lõpuks USA väed vangistasid ta ja ta jäi 1947. aastani sõjavangi.
Ta sai Teise maailmasõja käigus 8 korda haavata.
Pärast sõda
Pärast sõda asutas ta Sotsialistliku Riigipartei, mis avalikult kaitses rahvussotsialistlikku ilmavaadet, ta kahtles holokausti toimumises, pidas Konrad Adenauerit USA marionetiks ja Saksamaa viimaseks legitiimseks juhiks Karl Dönitzit. 1952. aastal tunnistati see erakond põhiseadusevastaseks ja keelustati.
Seejärel tegutses ta Egiptuses president Gamal Abdel Nasseri poliitilise nõuandjana. Samuti edendas ta holokaustirevisionismi. Ta esines pärast sõda dokumentaalfilmides ja andis intervjuusid, kus ta kirjeldas kõike, mis oli 20. juuli vandenõu mahasurumisega seotud.
1991–1994 avaldas ta raamatu "Remer-Depesche". Oktoobris 1992 mõisteti ta 22 kuuks vangi selle raamatu ja hulga artiklite avaldamise eest, mis Saksamaa liitvabariigis väidetavalt õhutasid vaenu õhutasid. Ta kaebas selle otsuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse, süüdistades kohtuprotsessi erapoolikuses ja süüdistades seda oma sõnavabaduse rikkumises. Euroopa Inimõiguste Kohus lükkas kaebuse tagasi. Kehva tervise tõttu oleks vabadusekaotus tähendanud vangistuses suremist. Seepeale asus Remer eksiili Hispaaniasse, kus ta suri Marbellas 1996. aastal.
