Lihula
Lihula on Läänemaa lõunaosa kultuuriline ja majanduslik keskus. Lihula valla keskus. Lihula linn paikneb Lääne-Eesti geograafilises keskpunktis ja selle ümber asetseb Lihula vald.
Lihula on üks kahest linnast Läänemaal. 2013. aastal oli Lihulas 1399 elanikku,[1] mis moodustas 56 protsenti Lihula valla 2497 elanikust.
Lihula linnust on esimest korda mainitud 1211. aastal. Lihula lahingus purustasid muinaseestlased Rootsi sõjaväe, hoides rootslased mitmeks sajandiks Eesti rannikust eemal. Linn on kasvanud linnuse juures paiknenud alevist, mis on sajandite jooksul mitu korda hävinud ja uuesti üles ehitatud.
Alates vallakooli avamisest 18. sajandil on Lihulast tasapisi saanud ka hariduskeskus. Praegu tegutsevad seal gümnaasium (alates 1940) ning muusika- ja kunstikool (alates 1986). Samuti on linnas lasteaed, noortemaja, postkontor, kultuurimaja (valmis 1991) ja raamatukogu ning rahvaülikool. Esindatud on ka toiduainete-, tekstiili-, õmblus- ja ehitusmaterjalide tööstus. Lihulas on konstaablijaoskond ja päästekomando.
Sisukord
Ajalugu
Muinas- ja keskaeg
Lihula on olnud püsivalt asustatud hiljemalt I aastatuhande keskpaigast. Sellest annavad tunnistust ümbruses paiknevad kivikalmed, hiied ja ohvrikivi Sipa lähedal. Viikingiajal hakkas asustus tihenema ja rajati Lihula linnus, mis kujunes Lihula kihelkonna keskuseks. Linnus asus arvatavasti kahe muistse maantee ristumiskoha lähedal. Kaubavahetus oli elav, nagu tunnistavad ka leitud mündid – sealhulgas Bütsantsi ja Buhhaara päritolu.[2]
Liivimaa ristisõda jõudis Lihula lähedale 1210. aastal. Ristisõdijate plaani järgi pidi Lihulast saama kogu Eestit hõlmava piiskopkonna keskus. 1211. aastal pühitses Riia peapiiskop Albert Lihula piiskopiks abt Theoderichi, kuigi määratud residents oli vallutamata. Suvel 1220 vallutasid Lihula lühikeseks ajaks hoopis rootslased, kuid Lihula lahingus purustati nad saarlaste poolt. Selle tulemusena loobusid Rootsi kuningad mitmeks sajandiks katsetest Eestit vallutada.
Pärast Saare-Lääne piiskopkonna asutamist 1228. aastal ehitas piiskop 1238–1242 koos Liivi orduga kahe peale ühise linnuse. See katse teha Lihulast kristlik keskus oli edukam ja linnuse ümber hakkas varsti tekkima alev.[3] 1251. aastal viis piiskop oma residentsi Vana-Pärnusse.
Liivimaa kodusõja käigus 1298. aastal taandusid Liivi ordult lüüa saanud Saare-Lääne piiskopiväed Lihula linnusesse. Orduväed põletasid maha alevi ning rüüstasid kirikut ja hospidali. Linnus oli sunnitud alla andma.[2] 14. sajandi algul taastati ordu ja piiskopi kaksikvõim Lihula linnuses ning alevit hakati peagi üles ehitama.
16. sajandiks kasvas Lihula suureks asulaks. Alevis asus viis kirikut. Piiskopi ja ordu kõrval oli Läänemaa suurimaks maavaldajaks Lihula tsistertslaste nunnaklooster (rajatud 1265–1280) oma 200 adramaa ja 300 taluga. Nunnakloostri kõrvale asutasid Lihulas mungakloostri ka frantsisklased.
Liivi sõda
Liivi sõja algusjärgus sai Saare-Lääne piiskopiks Magnus, kes 1560. aastal läänistas Lihula linnuse Gerdt Bellingshausenile.[4] Kolm aastat hiljem oli puhkenud sõda Taani ja Rootsi vahel, mille käigus rootslased said linnuse oma valdusse. Lihulasse paigutatud Rootsi garnison ei hoidnud aga linnust püsivalt kaitsevalmis, mistõttu õnnestus väikesel Poola teenistuses olnud mõisameeste salgal see vallutada. Neilt läks linnus uuesti Magnuse kätte, kuid 1570. aastal vallutasid rootslased selle tagasi.
Rootsi kuningas Erik XIV läänistas Lihula linnuse koos ümberkaudsete maadega oma väepealikule Klaus Kursellile. Kursell osutus aga reetlikuks ja astus sidemesse vahepeal Ivan IV vasalliks saanud Magnusega. Et Lihula uuesti oma valdusse saada, pidid rootslased linnust mitu nädalat piirama. Kuid ka seekord ei suutnud nad Lihulat püsivalt enda käes hoida. Jaanuaris 1576 vallutasid linnuse venelased. Järgmisel aastal tegutses Lihula lähedal Ivo Schenkenbergi väesalk, kes küll linnusesse ei tunginud.
1581. aastal asusid rootslased uuesti Lihulat piirama. Linnuse väravaehitis ja linnuses asuvad hooned tulistati suurtükkidest põlema ning Vene garnison alistus.[2]
Alevi ülesehitamine
Sõja järel oli Lihula 1581–1631 Rootsi linnuselääni keskus. Pikka aega kestnud sõja tagajärjel oli Lihula ümbruskonnas 1586. aasta andmeil maha jäetud 58% taludest. Vaatamata linnuse purustamisele tekkis selle kõrvale uus mõisavaldus. 1631. aastal läänistati see kindral Åke Henriksson Tottile. Enne läänistamist oli alevil omavalitsus ühe bürgermeistriga, hiljem protsessisid elanikud oma majandushuvide ja alevi säilitamise eest. Totti suguvõsale kuulus Lihula 1684. aastani. Sealt peale olid mõisa ja alevi omanikeks mitu aadlisuguvõsa, kuni valdus 1691. aastal redutseeriti.
Kogu 18. sajandi vältel tunnustati, et selle 40 elumajaga asula elanikud on feodaalsõltuvusest vabad. 1786. aastal avati Lihula vallakool. 1797. aastaks aga oli Lihula alevi õigused kaotanud ja asula tunnistati Lihula mõisa päraldiseks. Praegune mõisa härrastemaja pärineb 19. sajandi algusest.[3]
Uuesti kasvas Lihula Lõuna-Läänemaa keskuseks 19. sajandi jooksul. 1837. aastal avati Lihulas üks Lääne-Eesti esimesi apteeke. Lihulas tegutses Eesti Aleksandrikooli komitee, mitu seltsi ja ettevõtet. 1880. aastail oli Lihula kandis elav usuvahetusliikumine. 1923 asutati Lihula Piimaühistu. 1930. aastal toimus Lihula I laulupidu.
Alates 1931. aastast oli Lihulas raudteejaam, selle veetorn (ehitatud 1930–1931) on tehnikamälestis.
Teine maailmasõda ja okupatsioon
1939–1940 oli Lihula sõjaväeliseks komandandiks Alfons Rebane, kes inspekteeris baaside lepingu järel naabruskonda paigutatud Punaarmee üksusi. Samuti andis ta Lihula Reaalkoolis riigikaitse tunde.
Suvesõja ajal tegutses Lihulas kommunistlik Läänemaa hävituspataljon. Lihula sai lahingute käigus kannatada. 9. juulil 1941 jõudsid Lihulasse esimesed Saksa üksused, kuid 17. juulil vallutasid punased alevi tagasi. Kohale toodi hävituspataljon, kes jäi Lihulasse positsioonidele. 22. augustil vabastati Lihula Tallinna vabastamise operatsiooni käigus Friedrichi grupi poolt.
Septembris 1944 kaitses Lihulat mitu päeva võitlusgrupp Made. Olles nõrga relvastuse tõttu lõpuks sunnitud Virtsu suunas taanduma, jäeti Lihula maha ja alevik langes 26. septembril Punaarmee kätte.
Nõukogude okupandid tegid kohalikus haldusjaotuses illegaalseid ümberkorraldusi, kuulutades Lihula 1945. aastal aleviks ja hoides seda 1950–1961 rajoonikeskuse staatuses. Vastupanu okupatsioonile jätkus nii relvastatud võitluse kui ka kooliõpilaste põrandaaluste ühenduste näol. 1957. aastal moodustati Lihula Keskkoolis Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis järgmisel aastal nimetati ümber Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks.
Sundkollektiviseerimise järel kasvas Lihula alev 1950ndatel ja 1960ndatel kiiresti, samal ajal kui maaelanikkond vähenes tunduvalt. 1968. aastal suleti Lihula raudteejaam ja kitsarööpmeline raudtee võeti üles, kuna ei vastanud Nõukogude sõjaväe standarditele.
Tänapäeva Lihula
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist nimetati Lihula 1993. aastal linnaks. 13. mail 1999 ühinesid Lihula linn ja vald Lihula vallaks.
2004. aastal püstitati Lihulasse monument Teises Vabadussõjas võidelnud eestlastele. Peaminister Juhan Partsi korraldusel eemaldati see ja asub praegu Lagedil.
Asend ja ajaloomälestised
Lihula ajaloolises keskuses linna põhjaserval asub järsk Lossimägi, kus paiknevad Lihula linnuse varemed ja klassitsistlik Lihula mõis. Naabruses asub neogooti stiilis Eliisabeti kirik (ehitatud 1876–1878 vana, 13. sajandil mainitud kiriku kohale) ja vana alev, mille keskel on 1905. aasta revolutsiooniga seotud Jaani kõrtsi hoone. Lihula vanema osa terviklik hoonestus on väärtuslik kui Eesti 19. sajandi ja 20. sajandi alguse aleviarhitektuuri ja miljöö näidis ning on muinsuskaitsealana riikliku kaitse alla võetud.
1935. aastal avati Rahvapargis Vabadussõja mälestussammas.
