Iraak

Iraagi lipp

Iraagi Vabariik on riik Lähis-Idas, Ees-Aasias. Ta piirneb lõunast Saudi Araabia ja Kuveidiga, põhjast Türgiga, loodest Süüriaga, läänest Jordaaniaga ja idast Iraaniga. Ta asub Mesopotaamias. Pindala on 438 317 km².

Rahvastik

Rahvaarv

2003. aasta andmetel oli rahvaarv 24 683 313. Aastal 1993 elas Iraagis üle 19 miljoni inimese.

Vanuseline struktuur

Üle 40% Iraagi elanikest on alla 15-aastased.

Rahvused

Peaaegu 75% Iraagi rahvastikust (1993 umbes 77%) koosneb araablastest.

Teine suurem rahvus on kurdid (1993. aastal 19%), kes elavad riigi põhjaosas Mosulist põhja ja loode pool. Enamik kurde on moslemid (sunniidid), kuid nad erinevad Iraagi araablastest keelelt, riietuselt ja kommetelt, kuigi neil on Iraagi araablastega paljus ühine kultuuripärand. Kurdi keel ei ole semi keel nagu araabia keel, vaid kuulub indoiraani keelte hulka. Nad on taotlenud autonoomiat, kuid enne Lahesõda suruti need taotlused alla. Pärast Lahesõda saavutasid nad faktilise sõltumatuse keskvõimust.

Teised rahvused on türkmeenid, assüürlased, pärslased, luurid ja armeenlased.

Enne Iisraeli riigi rajamist 1948 oli suurem osa Al-Basrah' ja Bagdadi kaubandusest juudi kaupmeeste käes, kes sageli tegid koostööd kohalike moslemitest kaupmeestega. Nüüd aga on enamik juute rännanud Iisraeli, USA-sse ja Euroopasse ning Iraaki on neid jäänud vähe.

Keeled

Iraak on araabiakeelne maa.

Põhja-Iraagis on kurdi keel ametlik keel.

Levinuim euroopa keel on inglise keel.

Religioon

Peaaegu kõik iraaklased on moslemid. Enamik Iraagi araablastest moslemeid on šiiidid (62% iraaklastest), kuid on ka palju sunniite (34% iraaklastest), kelle hulka kuuluvad nii araablased kui ka kurdid.

Nii linnas kui maal käib enamik inimesi reedeti mošees ning peab usupühi.

On ka väikesed kristlaste (umbes 3% iraaklastest), juutide, bahai-usuliste, mandalaste ja Yazidi kogukonnad.

Linn ja maa

Pealinn ja ülekaalukalt suurim linn Bagdad asub riigi keskel Tigrise kallastel. Teised suuremad linnad on Al-Basrah riigi lõunaosas ja Mosul põhjaosas.

Paljud maainimesed on kolinud linna. See on teravdanud raskusi sotsiaalhoolekandega ja tekitanud töötust, eriti 20–25-aastaste meeste seas.

Maainimesed peavad kinni oma hõimu traditsioonidest. Enamik on paiksed ning on eluaja ühes ja samas kohas põldu harinud ning karja kasvatanud. Rändkarjakasvatajaid, kelle karjamaad on kevadel ja sügisel eri kohtades, on jäänud aina vähemaks. Põhjuseks on suurelt jaolt sotsiaalprogrammid, mida valitsus on 1958. aastast saadik ellu viinud.

Maal domineerivad araabia-islami väärtused, linnainimesed elavad umbes samamoodi nagu eurooplased.

Iraak on üks 15 riigist, mida peetakse "inimkonna hälliks".

Ajalugu

Viljakas Mesopotaamia Eufrati ja Tigrise vahelisel alal oli mitme maailma vanima kõrgkultuuri (Sumer, Babüloonia, Assüüria) häll. Pikka aega oli see ala Pärsia ja Seleukiidide riigi võimu all, seejärel vallutati 656 araablaste poolt. Aastal 762 viidi kaliifi residents üle uude linna Bagdadisse kunagise Babüloni lähedal (Bagdadi kalifaat). See linn jäi araabia maailma keskuseks, kuni ta 1534 liideti Türgiga.

1915. aastal okupeerisid Iraagi Briti väed. Rahvasteliidu mandaadiga valitseti Iraaki kuni riigi iseseisvumiseni 1932. Monarhia kukutati 1958 ning riigi nimeks sai Iraagi Vabariik. 1968. aastal tuli võimule sotsialistlik Ba'athi Partei ning seadis sisse range režiimi, eriti pärast Saddam Husseini võimuletulekut 1979. 1980. aastatel oli Iraak sõjas Iraaniga. Iraani-Iraagi sõda lõppes 1988. aastal.

1990. aastal okupeeris Iraak Kuveidi. Lahesõjas 1991 tõrjusid rahvusvahelised väed ta sealt välja. Iraak sattus rahvusvahelisse isolatsiooni. Kevadeks 2003 oli tekkinud Iraagi desarmeerimise kriis, mis viis selleni, et USA, Suurbritannia, Hispaania, Austraalia, Taani ja Poola väed tungisid Iraaki ja kukutasid Baathi partei võimu. Koalitsiooniväed okupeerisid riiki aastani 2004, mil alustati järk-järgulist võimu üleandmist demokraatlikult valitud võimuorganitele. 2006. aasta kevadest valitseb riiki esimene alaline vabade valimiste tulemusel võimu saanud valitsus pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist ja koalitsioonivägede sissetungi.

Koalitsiooniväed viibivad endiselt Iraagi territooriumil, viies seal läbi sõjalisi ja julgeolekuoperatsioone. Nende väljaviimise tähtaega ei ole määratud.

Poliitika

Aastatel 1979–2003 oli Iraagis diktatuur: kogu võim oli repressiivse Ba'athi partei käes, mida juhtis president Saddam Hussein. Režiim nimetas end demokraatlikuks, kuid näiteks viimastel presidendivalimistel sai 100% häältest sajaprotsendise valimisaktiivsuse juures. Ühekojaline parlament Rahvuskogu (Majlis al-Watani) oli 250-kohaline ja selle liikmed valiti 4 aastaks. Kandideerida said ainult Ba'athi liikmed.

Pärast seda, kui Ba'ath aprillis 2003 USA ja teiste riikide vägede poolt kukutati, oli Iraak Ameerika Ühendriikide juhitud okupatsiooni all. Kõik seadused pidi heaks kiitma Koalitsiooni Ajutine Valitsus (Coalition Provisional Authority, CPA). Okupatsiooni juhtis USA tsiviilhaldur L. Paul Bremer. CPA määras omakorda ametisse Iraagi Ajutise Valitsusnõukogu, mille ajutine president vahetus iga kuu.

Novembris 2003 teatas USA plaanist anda 2004. aasta keskel võim üle Iraagi ajutisele valitsusele. Iraagi ajutise põhiseaduse järgi, millele kirjutati alla märtsis 2004, pidi täitevvõimu hakkama juhtima kolmeliikmeline presidendinõukogu. Nõukogu valimise süsteem tagab, et presidendinõukogus on esindatud kõik kolm Iraagi põhilist etnilist rühma.

Ameerika Ühendriikide okupatsiooni ametlikuks lõpuks Iraagis loetakse 28. juunit 2004 kui saadeti laiali okupatsiooniaegsed võimuorganid Koalitsiooni Ajutine Valitsus ja Iraagi Ajutine Valitsusnõukogu. Sel päeval hakkas riigis kehtima uus ajutine põhiseadus ja võim läks üle Iraagi vahevalitsusele eesotsas Iyad ‘Allawiga. Vaatamata okupatsiooni ametlikule lõpule sõltus uue valitsuse tegevus ja võimul püsimine endiselt suures osas riigis paiknevatest koalitsioonivägedest, mistõttu räägitakse sageli USA okupatsiooni jätkumisest ka peale seda kuupäeva.

30. jaanuaril 2005 toimusid riigis esimesed diktatuurijärgsed valimised Iraagi Rahvuskogusse. Selle ajutine koosseis pidi jääma ametisse kuni uue põhiseaduse vastuvõtmise järel korraldatavate üldvalimisteni. 6. aprillil 2005 valis Rahvuskogu riigi presidendiks Jalal at-Talabanl ja peaministriks Ibrahim al-Jaafari. Viimase juhitav Iraagi üleminekuvalitsus astus ametisse sama aasta 3. mail.

15. oktoobril 2005 kiideti heaks Iraagi uus põhiseadus ja sama aasta 15. detsembril valiti Rahvuskogu esimene alaline 275-liikmeline koosseis pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist.

22. aprillil 2006 valis Rahvuskogu riigi presidendiks tagasi Jalal at-Talabani ja 20. mail kinnitati ametisse peaminister Nuri al-Maliki 37-liikmeline alaline valitsuskabinet.

Käesoleval ajal viibivad jätkuvalt riigis koalitsiooniväed Ameerika Ühendriikide armee juhtimisel, kes korraldavad koostöös Iraagi uue armee ja politseijõududega võitlust riigis üha intensiivistuva vastupanuliikumise ja terrorismi vastu, püüdes samaaegselt ohjeldada pingelisi suhteid sunniidi ja šiiidi kogukonna vahel.

Majandus

Iraagi majanduses on valdav naftasektor, mis on traditsiooniliselt andnud umbes 95% ekspordituludest. 1980. aastatel sundisid tohutud kulutused 8 aastat kestnud Iraani-Iraagi sõjale ja Iraani tekitatud kahju nafta eksportimise võimalustele rakendama säästumeetmeid ning võtma suuri laene, mille tagasimaksetähtaegu tuli hiljem pikendada. Sõja majanduslikud kahjud moodustasid peaaegu 100 miljardit USA dollarit. Pärast sõja lõppu 1988 hakkas nafta eksport aegamööda kasvama, sedamööda kuidas rajati uusi naftajuhtmeid ja taastati tootmisvõimsusi.

Kui Iraak augustis 1990 hõivas Kuveidi, järgnesid rahvusvahelised majandussanktsioonid ning Lahesõda jaanuaris 1991, mis majandusaktiivsust tunduvalt vähendasid. Majandust nõrgendas see, et valitsus pidas ülal suurt sõjaväge ja julgeolekuorganeid ning investeeris ressursse režiimi toetajatesse. Detsembris 1996 käivitati programm "nafta toidu vastu", mis aitas keskmise iraaklase elu parandada. Programmi esimesel kuuel kuuekuulisel etapil lubati Iraagil eksportida piiratud koguses naftat, mille eest ta sai toitu, ravimeid, ja mõningaid infrastruktuuri varuosi.

Detsembris 1999 lubas ÜRO Julgeolekunõukogu Iraagil eksportida nii palju naftat kui humanitaarvajaduste rahuldamiseks tarvis. Naftaekspordi tase ületas kolmveerandi sõjaeelsest tasemest. Ent 28% Iraagi ekspordituludest määrati ÜRO Kompensatsioonifondi ja ÜRO halduskulude katteks. Sisemajanduse koguprodukti (SKP) langus 2001. aastal tulenes suuresti maailmamajanduse kasvu aeglustumisest ja naftahindade langusest. Pärast 2003. aasta sissetungi Iraaki on majandus suuresti seiskunud. Praegu püütakse majandust pärast sõja ja ohjeldamatu kuritegevuse poolt tekitatud kahjusid uuesti jalule aidata.