Tallinna vabastamine
Tallinna vabastamine (tuntud ka kui Tallinna lahing) toimus Suvesõjas 19. augustist 29. augustini 1941. Alates juunist 1940 oli Eesti okupeeritud Nõukogude vägede poolt.
Taust
7. augustil 1941 jõudis Saksa 26. armeekorpus Kunda juures Soome laheni, võttes Tallinna piiramisrõngasse. Nõukogude 10. laskurkorpuse 8. augustil korraldatud vasturünnak olukorra taastamiseks ebaõnnestus ja Kunda-Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele. Stalin oli andnud korralduse kaitsta Tallinna kui Balti Laevastiku peabaasi iga hinna eest. Linna alla koondati üle 70 000 mehe ja 419 suurtükki. Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti ristlejad „Kirov“, „Minsk“ ja „Leningrad“, lisaks 9 hävitajat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitse kindlustas laevastiku 10. hävituslennukite eskadrill.
Tallinna elanikud käsutati alates 9. juulist sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Töödel osales kuni 25 000 inimest ja põhjalikumad kaitserajatised rajati Tallinna lähiümbruses: Vääna-Postil, Pääskülas, Nõmme lõunaservas, Männikul, Raudalus, Assakul, Irus ja Lagedil. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit hästi välja ehitatud punkriliinide ja välikindlustustega.
14. augustil määras Loodesuuna juhatus Tallinna kaitse eest vastutama Balti mere laevastiku sõjanõukogu, Tallinna kaitsjate ülemjuhatajaks Balti mere laevastiku ülemjuhataja viitseadmiral Vladimir Tributsi ning tema abiks maismaakaitse alal 10. laskurkorpuse ülema Ivan Nikolajevi. 10.laskurkorpus allutati samas Balti mere laevastiku sõjanõukogule.
Tallinnat kaitsnud suurimaks Punaarmee väekoondiseks oli 10. laskurkorpus umbes 11 000 mehega kindralmajor Ivan Nikolajevi juhatuse all. Korpus jagunes 22. NKVD motolaskurdiviisiks (tugevus umbes ühe tugevdatud polgu jagu), 10. laskurdiviis (ülem kindralmajor Fadejev), kelle alla liideti alates 19. juulist ka 1. Läti vabatahtlik polk (1100 meest). Tallinna alla sattus ka veel korpuselise kuuluvuseta 16. laskurdiviisi 156. laskurpolk ja kaks suurtükiväe divisjoni. Linna alla oli taganenud ka siiamaani põhiliselt Lääne-Eestis tegutsenud 1. üksik merejalaväebrigaad (ülem Parafilo), millesse algselt oli kuulunud üle 2500 mehe. Samuti jäid Tallinnasse 8. piirivalve salk ja 7. hävituspataljoni: Tallinna töölispataljon, 4. Tallinna kommunistlik hävituspataljon, 7. Tallinna vabatahtlik pataljon, 10. Harju hävituspataljon, 11. Haapsalu hävituspataljon, 15. Pärnu hävituspataljon ja 17. Viljandi hävituspataljon, hävituspataljonidest formeeriti 20. augustil (peale Haapsalu oma) 1. Tallinna kommunistlik kütipolk (ülem Pasternak). Tallinnas endas pidas vahti umbes 500 meheline 31. üksik laskurpataljon ja õhurünnakute vastu oli toodud 3., 4., ja 5., õhutõrjepolk (4000–5000 meest). 15.–20. augustini formeeriti Tallinna reidil seisvatest Balti laevastiku hulgast 14 erinevat mereväelastest koosnevat üksust kogusummas 14 000 kuni 16 000 meest. Ka opereerisid Tallinna ümbruses kolmesuurtükine laiarööpaline soomusrong ning kaks kitsarööpalist soomusrongi, milledel oli kahe peale kokku seitse 37 mm ja 76 mm kahurit. 24. augustil läks rindele Tallinna miilitsast moodustatud umbes pataljonisuurune üksus (Miilitsadivisjon), umbes samal ajal formeeriti raudteelastest Eesti Raudtee vabatahtlik pataljon.
Saksa väejuhatusele oli Tallinna vallutamine tähtis, kuna seejärel oli võimalik luua vahetu ühendus Soomega ning suruda Balti mere laevastik Soome lahe idaossa lõksu. 11.–12. augustil Saksa 18. armee peakorteris toimunud nõupidamisel arvati, et Tallinna vallutamiseks piisab kolme diviisi jõududest. Kui vägedest jääb puudus siis tekib dilemma: kas vallutada Tallinn või suruda edasi Leningradi peale ning sellele küsimusele pidi juba vastama OKW peastaap. Tallinna vallutamine tehti ülesandeks 42. armeekorpusele inseneriväekindral Kunze juhtimisel. Et nii 61. kui ka 254. jalaväediviis olid kandnud tuntavaid kaotusi ning 217. jalaväediviis oli demonstreerinud oma abitust rünnakutel oli armee peastaap arvamusel, et Tallinna vallutamiseks vajavad kõik väekoondised paaripäevast puhkust. Ka täiendati diviise: 217. diviis sai oma käsutusse 14. augustil 920 meest 217. marsipataljonist, 254. diviis sai 15. augustil 996 meest 1001. marsipataljonist ja 61. diviis sai 16. augustil 993 meest 1021. marsipataljonist.
Rünnak Tallinnale pidi algama 20. augustil ning linnale plaaniti läheneda neljas kolonnis. 61. jalaväediviis(kindralleitnant Haenicke) pidi liikuma enamvähem piki Tartu maanteed, rünnaku lähtekohaks oli Aegviidu kant. 217. jalaväediviis(kindralleitnant Balzer) ründas piki Viljandi maanteed, rünnaku lähtekoht Raplast lõunas. Viitnast piki Narva maanteed asus liikuma 254. jalaväediviis(kindralleitnant Behschnitt). Neljanda kolonni moodustas niiöelda Friedrichi grupp („Gruppe Friedrich“) ja selle rünnaku suunaks oli Pärnu maantee. Grupp formeeriti 18. augustil ja sinna kuulusid 291. jalaväediviisi 504. rügement ning sama diviisi suurtükiväepataljonid, 403. jalgratturite pataljon, 660. pioneeripataljon 10., 436., 536., ja 637. raskesuurtükiväe pataljonid, 185. ründekahurite pataljon, 563. tankitõrje pataljon. Selle väekoondise ülemaks oli kindral Friedrich.
Eestlastest üksustest osalesid rünnakus Tallinnale pataljon Erna ja kapten Karl Talpaku kompanii.
Sündmused
20. augustil kell 4.00 kohaliku aja järgi (osadel andmetel ka kell 4.30) alustasid Eesti ja Saksa üksused pealetungi Tallinnale.
21. augustil puhastasid Eesti Omakaitse ja 217. diviisi üksused Rapla Vene vägedest.
22. augustil jõudis 254. diviis Kallavere ja Maardu lähedale, 61. jalaväediviisi 151. rügement vallutas Raasiku, sama diviisi 162. ja 176. jalaväerügement lõid Kiviloo ja Periloo väljadel kolmepäevase lahingu tulemusena puruks 1. Tallinna kommunistliku kütipolgu ja 1. Läti vabatahtliku polgu. Friedrichi grupp lõi samal päeval Lihulast välja 14. hävituspataljoni ja puhastas Märjamaa mereväelastest.
Saksa rünnaku tõrjumiseks rakendasid punaarmeelased kõik Tallinna rindelõigus veel kasutada olnud soomusmasinad hoolimatult võitlusse. Arvukates veristes heitlustes ja võitlustes mees mehe vastu murdsid Saksa väed Nõukogude kaitseliinid läbi ja hävitasid kaitseks rakendatud soomusmasinad. 23. augustil vallutati esimene Punaarmee kindlustusliin Jägala piirkonnas. Samal päeval jõudis 217. diviis Hageri-Kohila-Tuhala joonele.
Kiire löögiga puhastasid Eesti ja saksa väeosad kogu maa-ala kuni teise kaitseliinini, mis asus mitu kilomeetrit lääne pool. 24. augustil vallutati teine kindlustusliin. Lahingud toimusid Pirita lähedal.
Nõukogude sõjalaevastiku üksused võtsid merelt oma kahurväega lahingutest maal osa. Nendes võitlustes raskesti vigastatud raskeristleja "Kirov", hulk hävitajaid ja torpeedopaate, üks suurtükipaat ja mitmed relvastatud kaubalaevad tulistasid pidevalt Eesti ja Saksa väeosade rünnakuruumi. Viimsi poolsaarelt võtsid kaheksa rasket Nõukogude patareid ja Rohuneeme ruumist üheksa patareid võitlustest osa. Pideva pihtamisega surus Saksa kahurvägi Nõukogude patareid maha. Saksa õhuväe üksused ja sõjalaevastik koostöös maaväe kahuritega hävitasid osa Tallinna reidil seisnud Nõukogude sõjalaevadest.
25. augustil jõudsid sakslased Keila jõe-Saku-Lehmja-Pirita jõe joonele. Samal päeval avastati 61. diviisi lõigus venelaste kaitses auk: Vaskjala-Ülemiste kanali ümbrus oli jäänud kaitseta ja sinna tungisid 151. rügemendi kaks pataljoni ning liikusid Mõiguni.
26. augustil alustasid sakslased Mõigust edasitungi ning lõunaks olid nii Tallinna lennuväli kui ka „Dvigateli“ tehas nende valduses. Lahinguid peeti Harkus, Lasnamäel, Kadriorus ning Tartu ja Narva maanteel.
27. augusti kestel tungisid Eesti ja Saksa jalaväelased Kosest lääne pool kõrgendik 48-le ja vallutasid sellega punkti, mis oli Tallinna pärast peetavas võitluses otsustava tähtsusega.
27. augustil võttis Saksa kahurvägi tulemusrikkalt tule alla Nõukogude soomusrongi. Juba esimesed Saksa granaatide laengud tabasid märki. Paljud täistabamused hävitasid soomusrongi täielikult. Soomusrong süttis põlema.
27. augustil algas punavägede evakueerimine ning Tallinna tähtsamate objektide ja sõjamoonatagavarade hävitamine. Tallinna kaitsnud Punaarmee üksuste jäänused, põgenevad punategelased, mobiliseeritud ja evakueeritavad – kokku üle 30 000 inimese – paigutati ööl vastu 28. augustit Nõukogude laevadele, mis asusid teele Kroonlinna suunas. Lisaks inimestele oli laevadel ka hulgaliselt materiaalseid väärtusi. Juminda poolsaare kohal sattusid laevakaravanid soomlaste ja sakslaste paigutatud miinitõketele ning langesid ühtlasi pommi- ja torpeedorünnakute alla. 195 laevast uputati 55, hukkunute arv võis olla umbes 15 000.
Suure mereväe evakuatsiooni tõttu kutsuti Tallinna „Põhje Dunkerque'ks“.
28. augusti hommikul oli eestlastest koosnev Erna pataljon jõudnud Ülemiste järve läänekaldale ja tungis sealt edasi Järve jaamani.
Edelast Tallinna tungivate Saksa jõudude eelüksus peatas tugevate Nõukogude jõudude vastulöögi ja tungis seejärel kiire rünnakuga linna. Hommikul liikusid eelüksuse soomusmasinad ja rünnakkahurid, millele järgnesid mootorratturid ja motoriseeritud jalavägi, piki Keila jõge. Sakslased avastasid neile läheneva motoriseeritud Nõukogude madruste kolonni. Saksa eelüksus peatus metsaserval, kuni kolonn oli jõudnud 500 meetri kaugusele. Siis avati tuli suurtükkidest ja kuulipildujatest. Tulelöögi käigus plahvatas Nõukogude laskemoonatagavara. Punased taganesid.
Saksa väeosad jõudsid Tallinna lennuväljale, kui see oli Punaarmee poolt veel kasutusel. Kuulipildujatulega hävitati kolmteist lennukit. Kolm lennukit, mis olid jõudnud õhku tõusta, tulistati alla. Julge rünnakuga vallutati hoogsas lähivõitluses lennuväljal asunud Nõukogude õhutõrjepatarei.
28. augustil tungisid jalaväeüksused edasi linna südamesse. Ägedas võitluses majast majja, tänavalt tänavale oli kesklinn kell 14.45 Punaarmeest vaba. Fred Ise heiskas Pika Hermanni torni Eesti lipu.
Võitlus sadama piirkonna pärast jätkus. 29. augusti ennelõunal oli Nõukogude viimane vastupanu sadamas murtud.
Punaväelased kaotasid neis lahingutes 7500 meest langenutena, lahingutes võeti 11 432 punaarmeelast vangi. Saagiks saadi 91 tanki, 293 kahurit ja 2 soomusrongi. Tallinna sadamas uputati 19 vägedega ja sõjavarustusega laaditud laeva, lisaks üks hävitaja ja veel 9 sõjalaeva. Raskeristlejat „Kirov“, üht hävitajat ja veel viit sõjalaeva vigastati raskesti.
Põgenenud punaarmeelased jõudsid õhku lasta mõned vabrikud ja eluhooned, kuid enamik linnast jäi terveks. Sinna paigaldatud lõhkelaengud kõrvaldati Tallinna kodanike ja sõdurite poolt.
Enamik evakueerimata jäänud Punaarmee üksusi, kokku umbes 700 meest, alistati Lebavere lahingus.
1941. aasta oli esimene kord, mil Tallinn vallutati sõjalise rünnakuga.
