Rembrandt
Rembrandt Harmenszoon van Rijn (
- suuna Mall:Sündinud 15. juuli 1606 Leiden;
4. oktoober 1669 Amsterdam) on üks Euroopa tuntumaid maalikunstnikke ja Hollandi maalikunsti tuntuim esindaja.
Sisukord
Elulugu
Rembrandt sündis 1606. aastal Leidenis Harmen Gerritsz van Rijni ja Neeltgen Willemsdr van Zuytbroucki üheksanda lapsena. Tema isa oli veskiomanik ja ema pagari tütar ning perekond oli üpris heal järjel.
Peatselt pärast Leideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandt filosoofiaõpingud ning soovides saada maalikunstialast õpetust asus ta õppima Leideni maalija Jacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat omandades põhilised maalimisvõtted.
Järgnevalt õppis ta pool aasta Amsterdamis Pieter Lastmani (1583–1633) juures ning naasis peale õpingute lõppu Leidenisse, kus avas kas 1624 või 1625 aastal stuudio, mida ta jagas oma sõbra ja kollegi Jan Lievensiga (1607–1674).
1627. aastal saabus Leidenisse Constantijn Huygens (1596–1687), kes oli tuntud luuletaja, helilooja, õpetlane ja valitsusametnik ning kelle kiidusõnad Rembrandti teoste aadressil kasvatasid kiiresti kunstniku kuulsust ja ujutasid ta peatselt üle paljude tellimustega.
Kuulsuse kasv võimaldas Rembrandtil võtta enda juurde õpilasi, kes omandasid väga kiiresti kunstniku meisterliku maalimisstiili ning isegi tänapäeval on kunstiajaloolastel kohati väga raske vahet teha, kas tegu on Rembrandti või mõne tema õpilase tööga. Näiteks maali "Kuldse kiivriga mees" peeti pikka aega Rembrandti teoseks ja alles hiljuti leiti, et teose tegelik autor on mõni kunstniku õpilane. 1631. aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja hakkas koostööd tegema kunstimüüja Hendrick van Uylenburgiga. Viimase nõbu, Saskia van Uylenburgiga, abiellus Rembrandt 1634. aastal. Samal aastal sai Rembrandtist Amsterdami linnakodanik ja kohaliku kunstnike gildi liige.
Saskiaga abiellumisest tingitud seisusliku tõusu tõttu võeti Rembrandt ülemklassi vastu kui võrdne. Jõukuse andsid Saskia varandus ning õpetajatööst ja maalide müümisest laekuv raha.
1635. aastal kolisid Rembrandt ja Saskia oma majja. 1639. aastal koliti uuesti ja seekord veelgi esinduslikkumasse majja (selles majas asub tänapäeval Rembrandti majamuuseum) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidama hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega. Ta ostis oksjonitelt kokku erinevaid luksusesemeid ning kunstiteoseid, milledest paljusid kujutas ka oma maalidel.
Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal suri ja seda kõigest mõni kuu pärast oma sündi. Samuti suri ka nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia kõigest kolme nädala vanuselt. 1640. aastal sündis neil teine tütar, kellele samuti Cornelia nimeks panid, kuid kes suri, kui oli elanud natuke enam kui ühe kuu vanuseks. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis 1641. aastal, jõudis täiskasvanuikka. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavasti tuberkuloosi.
1640ndate lõpus alustas Rembrandt läbikäimist endast palju noorema Hendrickje Stoffelsiga, kes oli algselt olnud tema teenijanna. 1654. aastal said nad tütre, Cornelia.
Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunsti (vahel isegi enda varasemaid teoseid) ning see viis ta pankrotti ning ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab üpriski hea ülevaate Rembrandti kollektsioonist. Paljude kunstiteoste müügihinnad olid aga naeruväärselt madalad ja see sundis Rembrandti ka oma maja müüki panema ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme.
1663 suri Hendrickje, kellega Rembrandt vabaabielus elas ja 1668 suri Rembrandti poeg Titus. Rembrandt suri 63-aastasena 4. oktoobril 1669.
Looming
Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani, mõjusid, kuigi Rembrandt veetis enne Lastmaniga kohtumist kolm aasta Jacob van Swanenburghi käe all õppides. Tema selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika.
1626 valmis Rembrandti esimene ofort.
1630ndate alguses täiustas Rembrandt oma oskusi pooltoonide kasutamise osas. Sellel ajal tegi ta ka oma esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas pühendus ta eriti graafikale, mida müüs suurtes tiraažides ja millega püüdis kindlustada oma nime laia levikut.
Tema esimene suurtest grupiportreedest, "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) tõi talle ulatuslikku kuulsust, mis tema järgiste töödega veelgi laienes ning kasvatas kiiresti tellijate ringi.
Tolleaegse tähtsa kunstasjatundja Constantijn Huyghensi kaudu sai Rembrandt tellimusi Hollandi valitsejalt Stadtholderilt viie suure Kristuse kannatusi kujutava maali valmistamiseks.
1642 lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6 × 4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond", mis märkis ühtlasi pöördepunkti tema loomingus, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine. 1640ndail ja 1650ndail tegeles Rembrandt peamiselt ofortide valmistamisega. Ta kujutas oma teostel sagedamini maastikke. Ta ei kustutanud oma töö jälgi ja nõnda jäid gravüüride loomisel kasutatud töövõtted nähtavaks. Jooned muutusid järjest laiemateks ja vabamateks.
Rembrandti hilisemaid teoseid iseloomustas kompositsiooni lihtsustumine ja varasemast veelgi rikkalikum ning peenem värvikäsitlus, mis avaldus eriti nägudel.
Omapärane valgusekäsitlus
Rembrandtile oli iseloomulikuks omapärane valgusekäsitlus. Ta ei valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ning kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat.
Õpilased
Rembrandtil oli hulgaliselt õpilasi kogu tema elu jooksul. Näiteks Ferdinand Bol (1616–1680), Govert Flinck (1615–1660), Gerrit Dou (1613–1675), Nicolaes Maes (1643–1693) ja Aert de Gelder (1645–1727).
Tema võimekaim õpilane oli aga Carel Fabritius (1622–1654), kes elas oma elu lõpus Delfti linnas ja oli tähtis ühenduslüli Rembrandti ja Johannes Vermeeri (1632–1675) vahel.
Autoportreed
Rembrandt lõi endast enam kui 100 autoportreed oma eri eluetappidel ja neid portreesid võib vaadata, kui omalaadset autobiograafiat.
Tema varasemad autoportreed olid tihti ainult visandid ja käeharjutused ning püüdsid tabada kiirestmööduvaid hetki. Esimestel Amsterdamis veedetud aastatel ilmus portreedesse aga ka oma jõukuse eksponeerimist ja mõningast rahulolu (näiteks "Autoportree Saskiaga"). Hilisemalt lisandus portreedesse rohkem väärikust (näiteks autoportree, mis sarnaneb Tiziani maalile "Ariosto"). Oma viimastel autoportreedel kujutab Rembrandt ennast aga rahulikus poosis, kuid endiselt väga elavate värvidega.
Nimi ja allkiri
Rembrandti varasemad tööd olid signeeritud kas tähega "R" või monogrammiga "RH" (Rembrandt Harmenszoon ehk Rembrandt Harmeni poeg). Alates aastast 1629 olid teosed signeeritud tähekombinatsiooniga "RHL", kus "L" tähendas arvatavasti Leidenit. Üks Rembrandti ofort aastast 1632 on signeeritud ka "RHL-van Rijn", kuid järgnevad teosed kandsid nime "Rembrant", millele ta lisas 1633. aastal "d"-tähe. Sellest hoolimata kasutasid enamus Rembrandti eluajal tema kohta käinud dokumente nime "Rembrant".
