ML Estonia
ML Estonia oli Eesti reisiparvlaev, mis liikus liinil Tallinnast Stockholmi. See uppus 28. septembril 1994 Läänemerel, põhjustades Eesti suurimas rahuaja laevaõnnetuses vähemalt 852 inimese surma. Laevahuku uurimisel välja selgitamata jäänud asjaolud on soodustanud praeguseni kestvat huvi Estonia vastu.
Estonia ehitati 1980. aastal Saksamaal Papenburgis Meyeri laevatehases. Algselt kandis see nime Viking Sally. Eesti lipu all alustas laev liiklust 1993. aastal.
Sisukord
Ehitamine
Hiljem Estonia nime kandnud alus valmis 1980. aastal Meyeri laevatehases. Parvlaeva tellis Soome laevafirma Rederi Ab Slite kaubamärgi Viking Line all, alus sai esimeseks nimeks Viking Sally. Laev ehitati rahuldamaks kiiresti arenevat parvlaevaliiklust Soome ja Rootsi vahel.
Viking Sally ehitati sõsarlaevaks 1979. aastal valminud laevale Diana II, mis hiljem kandis nime ML Vironia. Kaks laeva olid väga sarnased, eeskätt kere osas allpool peatekki ja jõuseadme poolest.
Kiilupanek toimus 18. oktoobril 1979. Laev tuli ehitada ja üle anda tavatult lühikese ajaga, mistõttu laevakere ning pealisehitise olulised osad ehitati teiste laevatehaste poolt alltöölepingute alusel. Vöörivisiir ja selle lisaseadmed ehitati Meyeri laevatehase poolt.
Laev
Pärast üleandmist oli Viking Sally suuruselt teine Läänemerel sõitvatest parvlaevadest. Laev oli 155,43 m pikk ja 24,21 m lai, maksimaalne võimalik kiirus oli 21 sõlme. Kajutikohti oli 1190 ja kahele autotekile mahtus korraga 460 autot.
Ajalugu
Viking Line
29. juunil 1980 sõitis laev esimesele reisile liinil Turu–Mariehamn–Stockholm.
EffJohn
1986. aastal läks laeva omandiõigus üle Soome-Rootsi kontsernile EffJohn, kes oli Viking Line'iga konkureeriva Silja Line'i omanik. Sellegipoolest kuulus laev edaspidigi Vikingi laevastiku koosseisu ning kandis endist nime. Tehnilise ekspluatatsiooni osas sõlmiti all-leping Sally firma allesjäänud osaga.
Laev müüdi edasi 1990. aastal Oy Silja Line Ab-le, seal ristiti alus Silja Stariks. Laev jätkas teenistust Turu ja Stockholmi vahel.
Juba samal aastal otsustas Silja Line laeva veel kord edasi müüa ning uueks omanikuks sai jaanuaris 1991 Wasa Line, mis kuulus Silja Line'i suuromaniku EffJohn Internationali alla.
Wasa Line ristis laeva omakorda ümber, uueks nimeks pandi Wasa King. Laev hakkas sõitma Põhjalahes Soomes asuva Vaasa ning Rootsis asuvate Umeå ja Sundsvalli sadamate vahel.
Estline
Eestlased hakkasid laeva vastu huvi tundma 1992. aastal. Laeva ostnud Estonia Shipping Company, mis registreeriti Küprosel, nime all tegutses tegelikult kaks suurfirmat: Nordström & Thulin Rootsist ning riigiaktsiaselts Eesti Merelaevandus.
Laeva uueks nimeks valiti pärast pikka kaalumist Estonia.
Viimane omanikevahetus tõi laevale kurseerimiseks uue liini Tallinn–Stockholm. Esimene reis toimus 1. veebruaril 1993. Reisid jätkusid nii, et laev lahkus ühel päeval Tallinnast ja järgmisel päeval Stockholmist.
Estoniat kutsuti rahva hulgas „valgeks laevaks“, nagu varem oli kutsutud Georg Otsa ja teisi Eesti ja Soome või Rootsi vahel kurseerinud aluseid.
Laevapere töötas kahes vahetuses, kaptenid olid Arvo Andresson ja Avo Piht.
1994. aastal kasutati laeva sõjatehnika vedamiseks Eestist Rootsi.[1]
Viimane reis
Estonia väljus 27. septembril 1994 Tallinna sadamast tavapärasele reisile Stockholmi. Laeva juhtis kapten Arvo Andresson. Väljumine hilines umbes 15 minutit. Pardal oli registreeritud 989 inimest.
Reisijana oli laevas ka teise vahetuse kapten Avo Piht.
Uppumine
Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 0:45 ja 2:03 vahel Tallinna aja järgi.
Umbes kell 01.00 puhus õnnetuspaigal edelatuul kiirusega 18–20 m/s ja määrav lainekõrgus oli 4 meetrit. Õnnetuse ajal sõitis Estonia vasakparda tihtlainetuses.
Kell 1:21 kuulsid läheduses asunud laevad Mariella ja Silja Europa Estonia II tüürimehe Andres Tammese edastatud „mayday“-signaali. Tõenäoliselt oli Estonia püüdnud hädasignaali eetrisse anda juba pikemat aega, kuid seda summutas Suursaarel asuva Vene sõjaväesaatja kandesagedus.[2]
Kell 1:25 anti Estonia komandosillalt paadihäire. Samal ajal seiskusid laeva vasak- ja parempoordi masinad.[2]
Viimane raadioühendus Estoniaga toimus kell 1:29. II tüürimees Tormi Ainsalu oli selleks ajaks suutnud edastada laeva koordinaadid.
Kell 1:30 seiskusid Estonia peamootorid ja tööle hakkas avariigeneraator. See töötas viis minutit, misjärel elektrit hakkasid andma laevaakud.[2]
Estonia kadus radariekraanidelt kell 1:58. Laev võis veel mõne minuti veepinnal hulpida ning uppus siis täielikult.
Pääsenuid oli 137. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.
Uurimine
28. septembril 1994 kutsuti õnnetuse ajsaolude väljaselgitamiseks kokku Eesti, Soome ja Rootsi rahvusvaheline ühendkomisjon. Selle esimeheks sai Eesti teede- ja sideminister Andi Meister, kes astus 1996. aastal esimehe kohalt tagasi. Komisjoni järelduste kohaselt põhjustasid laevahuku konstruktsioonivead ning tormine meri.[3] Komisjoni tööd on hiljem kritiseeritud.
Viited
- ↑ Riigikogu 1994. aastal Eesti Vabariigi territooriumilt parvlaevaga Estonia sõjatehnika väljaveo asjaolude väljaselgitamiseks moodustatud uurimiskomisjoni lõpparuanne
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Õhtuleht: "Estonia" hukk
- ↑ Lõpparuanne, mis käsitleb reisiparvlaeva ML ESTONIA hukku Läänemeres 28. septembril 1994. a. Helsinki 1997.
