Heinrich Mark
| Heinrich Mark | |
|---|---|
 |
|
| Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis (6. Vabariigi President) | |
| Ametis | 1. märts 1990 – 6. oktoober 1992 |
| Eelmine | Tõnis Kint |
| Järgmine | Lennart Meri |
| Isiklik teave | |
| Sündinud | 1. oktoober 1911 Krootuse, Võrumaa |
| Surnud | 2. august 2004 Stockholm, Rootsi |
| Rahvus | Eestlane |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
Heinrich Mark (
- suuna Mall:Sündinud 1. oktoober 1911;
2. august 2004) oli Eesti peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis (6. Vabariigi President) aastatel 1990–1992 ja enne seda peaministri asetäitja (1971–1990). Välispoliitiliselt jätkas Mark oma eelkäija Tõnis Kinti joont. Tema ametiajal pöörati eksiilvalitsuse poolt tähelepanu ka okupeeritud Eestis toimuvale.
Elulugu
Mark õppis Võrus ning lõpetas Tartu Õpetajate Seminari. 1933–1938 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Ta oli ka üliõpilasedustuse liige ning koos üliõpilaskorporatsioonidega käis 1936. aastal Berliini olümpiamängudel.
1938–1940 oli ta algkooliõpetaja.
1939. aastal valiti Mark Tartu Linnavolikogu liikmeks.
1940 vandeadvokaat Peeter Sepa abi Tartus, 1941–1943 vandeadvokaadi abi Tallinnas. 1940, pärast Eesti okupeerimist, lühikest aega Tartu Ülikooli sekretär, lahkus rektor Hans Kruusi soovitusel. Kandideeris 1940. aastal II Riigivolikogu valimistel Antslas rahvusliku vastaskandidaadina, kuid ta kõrvaldati kandidaatide nimekirjast. Mark pääses juuniküüditamisest ja hiljem varjas end.
1943. aastast tegutses Mark Soomes, kus ta oli Eesti Büroo organiseerijaid ja ajalehe „Malevlane“ peatoimetaja abi. 1944. aastal asus ta Urho Kekkoneni abiga Rootsi, seal oli ta Riikliku Välismaalaste Komisjoni assistent. 1945–1956 Eesti Komitee koolitoimkonna esimees, 1954–1975 Eesti Komitee büroojuhataja ja abiesimees, 1975–1982 esimees ning alates 1982 auesimees. 1951–1979 Eesti Rahvusnõukogu peasekretär.
Vabariigi Valitsusega oli Mark seotud alates 1953. aastast, kui ta sai riigisekretäriks. 1971. aastal uue valitsuse koosseisu määramisega sai Mark peaministri asetäitjaks ning sõjaministriks (1973. aastani).
Kui Tõnis Kint astus 1. märtsil 1990 tagasi, võttis Mark presidendi ameti enda peale. Kohe võttis ta vastu käskkirja, milles avaldas valitsuse liikmetele tänu senise töö eest ja palun neid oma ülesandeid edasi täita kuni uue valitsuse ametisseastumiseni. Ta nimetas samal päeval peaministri asetäitjaks Enno Penno ja tegi valitsuse moodustamise talle ülesandeks. Võrreldes eelmiste koosseisudega tegi Vabariigi Valitsus läbi noorendamiskuuri.
Uues valitsuses pühendati palju aega otseselt Eestis toimuvale. Muu hulgas määrati taastatud Kaitseliidu ülema kohusetäitjaks Kalle Eller ja jagati sõjaväelisi auastmeid. Marki üks esimesi samme oligi veel enne valitsuse moodustamist pöördumine äsja valitud Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu Eesti Kongressi poole. Viimane tunnistas oma kolmandal istungjärgul ka Peaministrit Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsust institutsioonina vastava taotlusega võrdsustada Peaministri Presidendi ülesandeis dekreediga 1938. aasta Kodakondsuse seaduses emaliin isaliiniga, sest Eesti Kodanike Komiteede Ajutine Sidetoimkond ei arvestanud EKK liikumise käivitamisel õigusjärgsete EV kodanike registreerimisel rangelt kehtivat seadusandlust.
6. oktoobril 1992 andis Mark presidendi kohused üle Lennart Merile.
Mark suri 2004. aastal Stockholmis vähki.
Teenetemärgid ja aunimetused
- 1998 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor
- Eesti Kirjanduse Seltsi auliige
- Eesti Rahvusfondi kuldmärk
- Poola Vabariigi I klassi kuldteenetemärk
- Eesti Vabariigi Riigivapi II klassi teenetemärk
