Filosoofia lohutus

Filosoofia lohutus (ld: De consolatione philosophiae) on Anicius Manlius Severinus Boëthiuse kirjutatud viieosaline raamat aastast 524, Pavia vanglas hukkamist oodates.

Sisu

Raamat sisaldab traditsioonilisi filosoofiaküsimusi, nagu ettemääratus ja vaba tahe, miks läheb sageli kurjadel hästi ning headel mitte, missugune on inimese loomus ja mis onõiglus. Raamat on mõjutatud Platoni dialoogidest ning kulgeb Boëthiuse ja teaduste emanda Filosoofia vestluse vormis.

Ehkki autor on kristlane, ei ole teos kirjutatud kristlikust vaatepunktist lähtudes, vaid on uusplatonistlik ja järgib vanakreeka traditsiooni, isegi kordagi mainimata Kristust. Ometi sai sellest üks mõjukamaid filosoofilisi teoseid, mida lugesid keskaja kristlikud riigimehed, poeedid, ajaloolased, filosoofid ja teoloogid. Raamatu filosoofiline sõnum sobis hästi keskaegsesse religioossesse vagaduspilti. Lugejaid julgustati mitte otsima maiseid hüvesid nagu raha ja võim, vaid hindama sisemisi väärtusi. Kurjuse eesmärk oli anda inimestele õppetundi ning aidata neil muutuda heaks. Kannatamine kurjuse pärast oli Boëthiuse arvates samuti hüve. “Filosoofia lohutuses” esitatud teemad on läbinud kogu Lääne kultuuri.

Tekst

---

Järgnev tekst ei ole artikkel, vaid väljavõte allikast. Teksti päritolu on viidatud.

---

FILOSOOFIA LOHUTUS 2.4 Filosoofia on kõigi loomutäiuste ema. Kõige õnnelikumad inimesed ületavad tundlikkuse. Nad ei koge kunagi ebaõnne. Inimelu õnn on armetu: ei jää kauaks nendega, kes on rahulikud, ega too rahulolu häirituile. Inimteadvus ei saa surra. Juhusest sõltuv õnn lakkab koos keha surmaga. Kui see õnn toob mõnu, siis langeb kogu inimsugu surres armetusse. Paljud inimesed on leidnud õnnenaudingu kas surma või kannatuse kaudu. Õnn, mis ei saa teha inimest lakkamisega õnnetuks, ei saa teha teda oma olemasoluga ka õnnelikuks. 2.5 Kui kae katab mu silma, suundub mu imetlus kas materiaalsele kvaliteedile või rätsepaoskusele. 2.8 Hea õnn näib alati toovat õnnelikkust, kuid ta petab sind oma naeratustega, seevastu halb õnn on alati tõelembeline, sest muutudes näitab ta oma tõelist püsimatust. Hea õnn petab, aga halb õnn valgustab. Oma petlike rikkuste näitamisega orjastab hea õnn nende meeled, kes teda naudivad, halb õnn aga kingib inimestele vabaduse, sest nad mõistavad, kui habras on õnn. Hea õnn meelitab inimesed täiusliku hea teelt kõrvale, ent halb õnn toob inimesed tihti tagasi täiusliku hea juurde, tõmmates neid nagu karjusnaine oma konksuga. 3.2 Surelikud inimesed liiguvad eri teid, arvates, et täiuslik hea tähendab soovide puudumist või on kõige austusväärsem või suurima väega, või tundub parim olevat kuulsus, enamik aga loodab naudinguid - kuid nad püüavad leida üht ja sama eesmärki, õnne: seda head, mida kätte saades muud ei ihata. See on kõigi heade asjade täius ja sisaldab endas kõike head; ning kui miski sealt puudub, ei ole see täiuslik, sest see miski jääb sellest välja. Iha tõelise hea järele on loomupäraselt inimeste teadvusse istutatud, ainult viga paneb nad jahtima valet head. 3.9 Võimeteküllus, vägi, hiilgus, aukartus ja õnn erinevad nime, kuid mitte substantsi poolest. Inimlik rikutus jaotab laiali selle, mis loomult on üks ja lihtne. Ning püüdes saavutada osa millestki, millel pole osi, ei saa ei osa ega ka tervet, mille vastu ei tuntud huvi: seega kõige asemel üht püüda ei õnnestu. 3.10 Inimteadvuses on üleüldine arusaamine, et Jumal, kõigi asjade autor, on hea. Mõistus näitab, et ta headus on täiuslik. Muidu ei saaks ta olla loodu autor. Kuna täiuslik hea on tõeline õnn, saab tõelist õnne leida ülimas Jumalas. 3.11 Kui hing ja keha saavad ja jäävad kokku, räägime elusolendist, aga kui see ühtsus mingi koostisosa eraldumise kaudu murdub, siis elusolend hukkub ega eksisteeri enam. Taimed (aga mitte loomad, kellel on valu) on nagu masinad, nii eluaja kestvuse kui ka paljunemise poolest. Pole põhjust kahelda, et kõigil asjadel on vaistlik iha säilitada oma elu ja vältida hävingut. Mis otsib elusolekut, ihkab olla üks; võta asjalt ühtsus ja ka eksistents lakkab. 3.12 Meie maailma mitmekesisus ei ühine iial, antagonistlikud osad ei saa üheks. Vastupidi, mitmekesisus võib viia need lahkhelisse ja hävitada maailma ühtsuse. Loomuse kord ei saa jätkata oma teed, kui pole liikumatut ja püsivat väge, mis seda korraldaks. Selle väe kohta, mille kaudu loodu püsib eksistentsis ja liikumises, olgu see siis mistahes, kasutan sõna, mida kasutavad kõik inimesed, nimelt Jumal. Universumit korraldades ei vaja Jumal välisabi, muidu poleks ta täiesti asjatundlik. Jumal korraldab asju iseenesest. Ta juhib kõike headuse tüüri abil. Kuna asjad taotlevad head, on need sellega nõus. Pole midagi, mida Jumal ei saa teha. Jumal ei saa teha kurja. Kuri on eimiski. 4.2 Kaks asja, millest sõltub kogu inimtegevus, on tahe ja vägi. Kui üks neist puudub, siis toimingut ei toimu. Tahte puududes on inimene tahtetu midagi tegema ja seega ei võta ette; ja tegemise väeta on tahe kasutu. Ülim hea on nii hea kui ka kurja inimese eesmärk. Hea otsib seda loomupärase toimimise - oma loomutäiuste harjutamise - kaudu, halb mitmesuguste ihade kaudu. Inimesed, kes loobuvad kõigi eksisteerivate asjade tavalisest eesmärgist, lakkavad eksisteerimast. Õelad inimesed (enamik inimesi) ei eksisteeri. Nende eksistents ei ole absoluutne ja täielik. Asi eksisteerib, kui hoiab oma õiget kohta ja säilitab loomust. Mis sellest lahkneb, lakkab eksisteerimast, sest eksistents rajaneb oma loomuse säilitamisel. 4.3 Hea tasu ¬- ja see ei saa iial kahaneda, on saada Jumalaks. Tasu ja karistus on vastandid nagu hea ja kuri. Hea tasu peab olema tasakaalus õela karistusega. Nagu headus on tasu, on õela karistuseks õelus. Kuri ei ole niivõrd kannatus kui nakkus. 4.6 Kui üks kahtlus möödub, ilmub selle asemele lõputult uusi nagu hüdra pead. Ainus viis neid pidurdada on kasutada tõeliselt elusa aruka tule abi. Kõigi asjade tekitamine, kogu protsess allub muutusele ja kui miski miskitmoodi liigub, saab see oma põhjused, korrapära ja vormi Jumala muutumatult teadvuselt. Sündmuste mitmekesisus on ühtse Jumala kava. Kui mõelda sellest kavast Jumala arusaamise puhtuses, on see ettenägevus. Kui aga koos osutusega asjadele, siis saatus. Ettenägevus on jumalik mõistus. Saatus on asjades olev kord. Ettenägevus sisaldab kõiki asju samal ajal, kuitahes erinevad või piiritud need ka on. Saatus juhib erinevate üksikasjade liikumist erinevais paigus ja erineval ajal. Saatuse kord on tuletatud ettenägevuse lihtsusest. Jumal koostab oma ettenägevuses kõige kohta, mis hakkab juhtuma, alati kindla kava, mis teostub saatuse vahendusel. See, mis allub saatusele, saab osa ka ettenägevusest, millele saatus ise allub. Kuid ettenägevuse juurde kuulub asju, mis ületavad saatuse poolt valitsetava muutuse ning jõuavad püsivuse loomutäiuse kaudu ülima jumalikkuse ligidusse. Kujutlegem pöörlevate kontsentriliste ringide kogumit. Sisim on keskme lihtsusele lähim. Kes end sellega ühendab, on lihtsuse lähedal ega valgu enam laiali. Mida vabam ta on saatusest, seda tihedamalt otsib asjade keset. Kui ta siseneb Jumala püsivasse teadvusse, on ta vaba liikumisest ja pääseb saatuse poolt tingitud paratamatusest. Saatuse ja ettenägevuse vahekord on samasugune nagu otsustamisel ja arusaamisel, tekkival ja oleval, ajal ja igavikul, liikuval ringil ja vaiksel keskpunktil. 4.7 Kogu õnn, olgu see meeldiv või ebameeldiv, on mõeldud headele tasuks või korralekutsumiseks ning kurjadele karistuseks või paranduseks. Õnn on alati õiglane või kasulik ning seega on iga õnn hea. 5.1 Kui määratleda juhust juhusliku sündmusena, mille on tekitanud põhjusliku seoseta liikumine, siis pole seda olemas. Jumala korras pole juhuslikke sündmusi. Juhuseks nimetatakse seda, kui midagi tehakse kindla eesmärgiga, aga juhtub midagi muud. Juhus on põhjuste ja eesmärgi koosmõjus toimunud mitteloodetud sündmus. 5.2 Mõistuslik loomus ei saa eksisteerida vabaduseta. Inimene taotleb seda, mida peab ihaldatavaks, ja väldib seda, mida peab mitteihaldatavaks. Sisemise mõistuse väega olendeil on ka vabadus tahta ja mitte tahta. Jumalikel olenditel on rikkumatu tahe ja vägi mõjutada oma ihasid. Inimhinged on paratamatult vabamad siis, kui püsivad osaduses Jumala teadvusega, ja vähem vabad, kui langevad kehadesse, ning veel vähem vabad, kui asuvad maise liha ja vere vangistuses. Kui nad annavad end õelusele, jõuavad nad äärmisse orjusse. 5.3 Kui inimene istub, siis on paratamatu, et arvamus, mis järeldab, et ta istub, on õige; teisalt, kui arvamus inimesest on õige, sest ta istub, siis on paratamatu, et ta istub. Mõlemas lauses on paratamatus. Kuid inimene ei istu arvamuse õigsuse pärast, vaid pigem on arvamus õige seetõttu, et sellele eelnes istumistoiming. Samasugune otsustus on ka ettenägevuse ja tulevaste sündmuste vahel. Isegi, kui peaks olema nii, et sündmusi nähakse ette, kuna need hakkavad juhtuma, ja mitte sellepärast, et need juhtuvad, kuna neid nähakse ette, on ikkagi paratamatu, et kas tuleviku sündmusi nähakse Jumala poolt ette või siis juhtuvad ettenähtud asjad nii nagu ette nähtud ning sellest on küllalt, et jätta kõrvale tahtevabadus (ütleb Boethius Filosoofiale). 5.4 Sellise pimeduse põhjus on, et inimlik järeldusvõime ei küüni vahetu jumaliku etteteadmiseni. Kui kuidagi saaks vahetut mõista, lakkaks ka ebamäärasus. Kui poleks ettenägemist, ei sunnitaks ettemääratusele peale tahtlikke toiminguid. Ettenägemine on märk, et tulevik võib möödapääsmatult juhtuda - aga isegi kui ettenägemist polekski, nõustub igaüks, et tuleviku juhtumine on ettemääratud, kuna märgid annavad sellest teada, kui ka ei pruugi seda põhjustada. Miski ei juhtu muul moel kui paratamatult, nii et ettenägemist võib pidada selle paratamatuse märgiks. Kõik asjad, mis juhtuvad ilma paratamatuse juhtumiseta, on enne juhtumist tuleviku sündmused selle kohta, mis hakkab juhtuma, aga mitte selle kohta, mis hakkab juhtuma paratamatult. Nii nagu oleviku asjade teadmine ei sunni paratamatust peale sellele, mis on juhtumas, ei sunni ettenägemine paratamatust peale sellele, mis hakkab juhtuma. Inimesed mõtlevad valesti, et nende teadmise ulatus sõltub teadmise enese loomusest ja teadmise objektide teadasaamise võimest. Teadasaadut ei mõisteta mitte vastavalt selle loomusele, vaid vastavalt inimese võimele teadmise tekitajatest aru saada. Näiteks kuju ümarust tuntakse nägemise kaudu ära ühtviisi (distantsilt näeb tervikut korraga), kompimise kaudu teistviisi. Inimene märkab meeletaju, kujutluse, mõistuse ja taibu kaudu erinevalt. Meeled peavad kuju aineliseks, kujutlus vaatleb ilma aineta. Mõistus ületab kujutluse ja vaatleb üksikliike üleüldiselt. Taibu silm on veelgi ülendunum ning jätab üleüldisuse valdkonna maha, et teadvuse puhta nägemisega saada kätte lihtne idee ise. Kõrgem teadmisviis sisaldab madalamat, ent tollel on võimatu tõusta. Meeled ei saa tajuda midagi peale aine, kujutlus ei sisalda üldisi liike, mõistus ei mõista lihtsat ideed; aga taip justkui vaataks ülalt alla, esmalt tajub ideed, siis eristab asjad, mis on selle all, tehes seda niisugusel viisil, et mõistab ideedki. Ta teab mõistuse üldmõistete teadmist, kujutluse kujuteadmist, meelte aineteadmist, kasutamata mõistust, kujutlust ja meeli - teadvuse üksiku välgatuse kaudu, mis vastab ideele, nagu see näeks kõike. Mõistus on üldmõiste, mis mõistab kujuteldavaid ja meelelisi objekte, kasutamata kujutlusi ja meeli. Leidub ka mittemeeleline kujutlev taju. 5.5 Kui kehaliste nähtuste tajumisel mõjutavad meeli välistõuked ja kehaline passiivsus eelneb vaimsele aktiivsusele, siis kujutagem ette niisuguseid olendeid, kes on oma tajulaadis igasugusest kehalisest mõjust vabad. Nad saavad muuta oma teadvust aktiivseks, ilma et peaksid reageerima välistõugetele, et tajuda asju. Selle tõendi järgi on erinevatele substantidele antud erinev teadmise liik. Liikumisvõimetutele loomadele, kes kasvavad kaljudel, on antud ainult aisting. Kujutlus on antud liikuvatele loomadele, kellel on veidi tahet valida ja vältida asju. Mõistus kuulub vaid inimsoole, taip jumalikkusele. Viimane ületab teisi ja teab peale omaenese objektide ka teiste teadmisliikide objekte. Oletagem, et meeled ja kujutlus ütlevad mõistusele, et tolle poolt nähtav üldmõiste ei ole midagi. Kui meeleline ja kujuteldav ei ole üldised, siis on ka mõistus kasutu, isegi kui selle otsustus on õige. Kuid mõistus võib öelda vastu, et kasutas oma üldises kaalutluses meelte ja kujutluse kaudu mõistetut, ent nood ei suuda tõusta üleüldisuse äratundmiseni, sest nende teadmisviis ei jõua kehalistest kujudest kaugemale. Lisades, et teadmisviiside seast tuleb usaldada täiuslikumat. Samas keeldub inimmõistus uskumast, et jumalik taip saab näha tulevikku teisiti. Kui miski ei näi toimuvat kindlalt ja ettemääratult, ei saa seda näha ette kui tuleviku sündmust - ja polegi ettenägemist. Taibu kõrgustes näeb mõistus seda, mida ei saa näha iseenesest: ettenägemist. Seesugune teadmine ei ole arvamus, vaid kõrgeima idee vahetu teadmine. 5.6 Jumal on igavene. Igavik on täieliku ja täiusliku igikestva elu vald. Kes elab ajas, eksisteerib olevikus ja liigub minevikust tulevikku. Ajas ei leidu midagi, mis hõlmaks korraga kogu tema elu: ta paikneb nii, et homset ta ei valda, ent on juba kaotanud eilse. Selles täna-elus ei ole elu täielikum kui põgusa hetke oma. Isegi kui ajal ei ole algust ega lõppu ja elu kestab piiritu aja, nagu Aristotelese meelest maailm, ei ole see ikka igavik. Igavene on see, mis hõlmab ühekorraga kogu igikestva elu täielikkust ega ole ilma millestki, mis asub tulevikus, ja ei ole ka kaotanud midagi minevikust. Paratamatult on see olevik iseeneses. Eksivad need filosoofid, kes arvavad, et loodud maailm on sama igavene kui looja. Üks asi on igikestva elu edenemine, nii nagu maailm Platoni teoorias, teine asi on hõlmata igikestva elu tervik ühte ühekorralisse olevikku. See on Jumala teadvuse omadus. Jumalat ei peaks pidama loodud maailmast ajaliselt vanemaks, vaid pigem selle vahetuks loomuomaduseks. Asjade piiritu muutumine ajas on katse matkida igikestva eluoleviku seisundit, kuid suutmata olla selle seisundiga samaväärne, langeb see samasusest muutusse, vahetust olemasolust mineviku ja tuleviku piiritusse ning haaratakse piiritusse rännakusse läbi aja. Sel moel saab see edenemise kaudu edasi viia elu, mille täielikkust ei suuda hõlmata. Kui tahame anda asjadele õigeid nimesid, siis öelgem nagu Platon, et Jumal on igavene, maailm lakkamatu. Jumala teadmine ületab kogu ajaliku muutuse. Hõlmab kõik mineviku ja tuleviku piiritud orvad ja näeb neid oma teadmise vahetuses, otsekui juhtuksid need praegu. Ettenägemine ei ole tuleviku ettenägemine, vaid mitte iial lõppeva olemasolu teadmine. Jumalik ettenägemine ei muuda asjade loomust ja omadusi, vaid lihtsalt näeb asju olevikus. Ei tee asjade kohta segaseid otsustusi, vaid eristab kõiges mööduvas teadvuse ainsa pilguga, kas see on oluline või mitte. Jumala silma jaoks on asjad olevikus, ent kui lisada aja tingimus, siis on need tuleviku asjad. Tuleviku sündmus on paratamatu, kui seda vaadelda koos osutusega jumalikule ettenägemisele, ning näib olevat täesti vaba ja kitsendamatu, kui seda vaadelda iseeneses. Sest leidub kaks liiki paratamatust (Aristotelese baasil): lihtne - näiteks fakt, et inimesed on surelikud; tingimuslik - näiteks, kui tead kedagi jalutamas, siis on paratamatu, et ta jalutab. Viimasel ei ole mitte selle enese loomuse, vaid lisatud tingimuse loomutäius. Kui ettenägevus näeb midagi olevikuna, on paratamatu, et see juhtub, isegi kui selle enese loomuses ei ole paratamatust. Jumal näeb vabast tahtest juhtuvaid tuleviku sündmusi oleviku omadena, jumaliku teadmise tingimuse tulemusena juhtuvad need paratamatult. Kuid vaadelduna iseeneses ei kaota need oma loomuse täielikku vabadust. Seega juhtuvad kõik asjad, mille tulevane toimumine on Jumalale teada, aga mõned neist on vaba tahte tulemused. Mõned Jumalale teada asjad tulenevad asjade paratamatusest, mõned nende väest, kes need tegi. Kui asju vaadelda osutusega jumalikule ettenägemisele, on need paratamatud, muidu paratamatuse sidemest vabad, nii nagu kõik, mida meeled tajuvad, on üldine, kui vaadelda osutusega mõistusele, kuid üksik, kui vaadelda iseeneses. Jumala pilk näeb kõiki tuleviku asju ette ja kutsub need olemasollu. Kõiki asju oleviku arusaamises hõlmava teadmise vägi paneb asjadele piiri ega ole mingit tänu võlgu neile sündmustele, mis tulevad pärast seda. Niiviisi jääb inimese tahtevabadus rikkumata ning seadus ei sunni tasu ja karistust peale ebaõiglaselt, sest tahe on igasugusest paratamatusest vaba. Kui Jumala olevik-igavikuline vaateväli jagab tasu heale ja karistust halvale, on see seotud meie tegude tulevase tasemega. Lootust ei panda Jumalale asjata ega ka palvetata asjata, sest kui need on õiged, siis need ka toimivad. Vältigem pattu ja edendagem loomutäiust.