Ernst Enno
Ernst Enno (
- suuna Mall:Sündinud 8. juuni 1875;
7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Elulugu
Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas, Rannu kihelkonnas.
Ta õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu reaalkoolis, sealt edasi valis ta asjaolude sunnil Riia Polütehnikumi. Tartu ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas. Riias õppis Enno 1896. aastast 1904. aastani, töötades vahepeal, kui raha otsa lõppes, Tartus „Postimehe“ toimetuses. Jaan Tõnissoni kutsel toimetas ta aastatel 1904-1905 ajakirja „Linda“ ja 1906. aastal mõnda aega ajalehte „Isamaa“.
Riias tutvus Enno kirjandusega, milles segunesid India budistlik filosoofia ja läänemaised müstilised õpetused. Tema tõekspidamiste kujunemisele oli sel oluline mõju ning samalaadset filosoofilist kirjandust harrastas luuletaja elu lõpuni.
Aastatel 1903-1905 avaldas Enno „Lindas“ ja „Postimehes“ üle poolesaja luuletuse.
Krediidiühingus töötamise kõrvalt hakkas Enno 1914. aastal Valga koolides tunde andma, peamiselt eesti keelt, aga ka usuõpetust. 17. juulil 1918 valiti ta Valga Eesti Rahvahariduse Seltsi esimeheks. Tema töö pedagoogina avaldas muljet Eesti haridusjuhtidele ja F. Mihkelsaar kutsus Enno koolinõunikuks Läänemaale.
1920. aastal asus Enno tööle Läänemaa koolinõunikuna. Et Enno tööpiirkond oli kaunis suur ja transpordivahendid ääretult viletsad — eriti sõiduks saartele ja saartel — mõjus amet Enno niigi viletsale tervisele väga kurnavalt. Kuna tema piirkonda kuulusid ka rootslastega asustatud Läänemaa saared, siis õppis ta ära rootsi keele nii hästi, et sai koolide revideerimisel ilma tõlgita hakkama. Iseäranis hindas ta rootsikeelset koolikirjandust, kavatsedes sellest koguni nii mõndagi eesti keelde tõlkida.
Samal aastal ilmusid „Varraku“ kirjastusel veel kaks Enno raamatut – luulekogud „Kadunud kodu“ ja „Valge öö“. Needki jäid „Siuru“ buumi varju ja suurema vastukajata. Rohkem Enno eluajal ei avaldanud. Ta toimetas aga Haapsalu esimesel paaril aastal lasteajakirja ja kirjutas siis ja hiljemgi palju südamlikke lastelaule, mida kogus eri raamatuks alles Ellen Niit.
1934. aasta algul halvenes Ernst Enno tervis järsult. Veel täielikult paranemata, saadeti ta taas koole "katsuma", teel ta aga külmetas ja see läks maksma elu. Haiglasse minemast ta keeldus, ehkki see oleks võinud ta elu päästa. 7. märtsil 1934 Ernst Enno suri. Ekslikult välja kuulutatud matusepäeva tõttu ei olnud ta matusel ühtki kirjanikku, küll aga oli seal suur hulk linnaelanikke, õpetajaid ja õpilasi ka kaugematest paikadest.
