Eesti Noored
Eesti Noored (lühend EN) oli 1942. aastast 1944. aastani tegutsenud noorteorganisatsioon. Organisatsiooni tegevus toimus enne Teist maailmasõda tegutsenud skautide, noorkotkaste ja kodutütarde eeskujul. Eesti Noorte vormiriietuseks olid sinine pluuse, mustad põlvpüksid ja suusamütsisarnane müts, mille ees oli rombikujuline märk, kus eesti rahvusvärvide taustal oli kujutatud ristatud mõõk ja viljapea.[1].
Organisatsiooni põhiülesandeks oli noorte suunamine tulevikuvaliku tegemisel ja nende teadvuse vabastamine punase aasta taagast. EN organisatsiooni võisid astuda 10-17 aasta vanused noored. EN allüksusteks olid malevad, mis jagunesid malevkondadeks, lippkondadeks, salkadeks ja sõpruskondadeks.
Juhid ja organisatsioon
Peastaabi ülemaks oli Gustav Kalkun, saksa okupatsioonivõimude poolseks juhiks oli Kindralkomissariaadi Noorteosakonna juhataja Bannführer Knoll.
EN Peastaabi osakonnad:
- personaliosakond - juhataja Valter Suigusaar;
- kehalise kasvatuse osakond - juhataja Ardo Tarem;
- treeninguosakond - juhataja Herbert Michelson;
- sotsiaalhoolekande osakond - juhataja (?);
- administratsiooniosakond - juhataja Karl Vääri;
Maakondade allorganisatsioonide juhtid:
- Harjumaal - Karl Lipping,
- Järvamaal - Erich Haas,
- Läänemaal - (?) Alla,
- Petserimaal - Alfred Nigol,
- Pärnumaal - Rudolf Aru (hiljem V. Suigussaar),
- Saaremaal – Elmar Sääsk,
- Tallinnas - Raimond Pals,
- Tartus - Juhan Võsu,
- Tartumaal - (?) Illaru,
- Valgamaal - Enn Teenu,
- Viljandimaal - Edgar Kiik,
- Virumaal – Edgar Aavik ja
- Võrumaal - (?) Laurimaa[2].
Märtsis 1943 ilmus ajalehtedes üleskutse Eesti Noorte liikmeks astumiseks. Põhitegevuseks EN-is oli seal märgitud: korravalve, hädaabiteenistus, õhu- ja gaasikaitse, tuletõrje, sideteenistus, ühiskondlik teenistus, kudumisteenistus (tütarlastele) ja vabatahtlik põllutöö. 1944. aasta veebruaris oli Tallinna piirkonnas astunud mitmesugustesse tagala sõjalistesse abiteenistustesse 1250 noort.
