Eduard Ahman
Eduard Ahman VR I/3 (8. aprill 1889 Vana-Antsla vald, Võrumaa – 20. juuli 1942 Norillagi vangilaager, Krasnojarski krai) oli Eesti sõjaväelane (kolonel).
Juubilar sündis Karula vallas Võrumaal. Omandas Pihkva maamõõdukoolis maamõõtja kutsehariduse. Teenis 1910-1914 riigiametnikuna Pihkva maakorralduse komisjonis. Sõjalise ettevalmistuse sai Petrogradis Pauli sõjakoolis, kus pärast lõpetamist ülendati lipnikuks. I Maailmasõja alul astus Vene sõjaväkke. Vabadussõja ajal tegutses Valgas kaitseliidu ülemana, Haapsalus piirivalve ülemana, II diviisis tagavarapataljoni rooduülemana ja alates 1919. aastast 7. jalaväepolgu rügemendiülema abi. Rahuajal on teeninud mitmesugustel staabiteenistuse ja riviala ametikohtadel. Pärast sõja lõppu täiendas end Tondil alalisväeohvitseride kursustel 1923 ja Kõrgemas Sõjakoolis 1927[1].
Oli ajakirja Sõdur tegevtoimetajaks 1925—1932. Juulis 1934 määrati Sõjavägede Staabi topo-hüdrograafiaosakonna ülemaks, kust 1938. aastal määrati Sõjavägede staabiülema teiseks abiks ja ratsaväe inspektoriks. 1931. aastast oli rahvusvahelise Läänemere Geodeetilise Komisjoni hääleõiguslik liige.
Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest omistati Ahmanile I liigi 3. järgu Vabaduse Rist ja tasuta maa normaaltalu suuruses. Teda autasustati ka Kotkaristi III klassi teenetemärgi, Kaitseliidu Valge Risti III klassi märgi, Läti Kolme Tähe ordu ohvitseri risti, Poola Odrotsenia Polski ordu ohvitseri risti ja endise Vene Stanislause ordu 3. järgu ning Anna ordu 3. ja 4. järgu aumärkidega.
Eduard Ahman vahistati 14. juunil 1941 ja küüditati NSV Liitu, kus ta Norillagi NKVD tribunali otsusega 16. detsembril 1941 surma mõisteti ja 20. juulil 1942 hukati.
Teenetemärgid
Viited
- ↑ Sünnipäevalapsi. Kolonel Ed.Ahman 50-aastane - Päevaleht, 7.04.1939
