Allikas/Germania
Kristi Viidingu tõlke (2007) põhjal
|
Järgnev tekst ei ole artikkel, vaid väljavõte allikast. Teksti päritolu on viidatud. |
|
IGermaania tervikuna on gallidest ja reetidest ning pannoonlastest eraldatud Reini ja Doonau jõega, sarmaatidest ja daaklastest vastastikuse hirmu või mägedega. Mujalt piirab teda maailmameri, ümbritsedes suuri poolsaari ning tohutu ulatusega saari ühes mõningate mitte just ammu tundma õpitud hõimude ja kuningatega, keda sõda ilmsiks tõi. Rein, mis saab alguse Reetia Alpide ligipääsmatult ja järsult tipult, pöörab vähehaaval läände ja suubub Põhjamerre. Doonau, voolates välja laugjast ja mitte nii kõrgest Abnoba mäestikust, möödub väga paljudest rahvastest, kuni suubub kuue haruna Musta merre; seitsmes suue sumbub soodesse. IIGermaanlasi endid peaksin põliseks ning teiste hõimude sissetungide ja sõbralikugi läbikäimise tagajärjel sootuks segunemata rahvaks, sest muiste ei liikunud need, kes elukohta vahetasid, mitte maitsi, vaid laevaga, ning tohutule sealpoolsele ja kui nii võib öelda vastas asuvale maailmamerele jõuavad meie mailt pärit laevad harva. Sest kes – jättes kõrvale isegi hirmutava ja tundmatu mere ohud – lahkuks Aasiast või Aafrikast või Itaaliast ja suunduks maastikult inetusse, kliimalt karmi, elamiseks ja vaatamiseks süngesse Germaaniasse, kui see ei ole ta kodumaa? Muistsetes lauludes, mis on neil ainus ajaloolist mälu kandev žanr, ülistavad nad maast sündinud jumalat Tuistot. Nad ütlevad, et tal oli poeg Mannus, rahva esiisa ja rajaja, ning et Mannusel oli kolm poega, kelle nime järgi kutsutakse maailmamerele lähimaid [germaanlasi] ingaevonideks, keskmisi herminonideks, ülejäänuid istaevonideks. Mõni kinnitab justkui möödunu ammususe loal, et sel jumalal olnud rohkem järeltulijaid, mistõttu on ka rohkem hõimunimesid: marsid, gambriivid, sveebid, vandiilid, ning et need on õiged ja muistsed nimed. Lisaks sellele olevat Germaania nimi uus ja äsja pandud, sest neid, kes esimesena Reini ületanuna galle võitsid ja keda praegusajal hüütakse tungriteks, nimetati tollal germaanlasteks; nõnda läinud ajapikku käibele [ühe] hõimu, mitte [terve] rahva nimi, nii et hirmu tõttu kutsus algul kõiki germaanlasteks nimepanija, peagi aga kasutasid seda neile antud nime juba nad isegi. IIINad mäletavad, et ka Hercules olnud nende juures, ning laulavad temast lahingusse minnes kui esimesest kõikide tugevate meeste seas. Neil on ka selliseid laule, mille esitamisega (seda nimetavad nad barditus’eks) õhutavad nad julgust ning mille kõla järgi ennustavad algava lahingu saatust. Sest nad kas hirmutavad või hirmuvad vastavalt sellele, kuidas lahingurivi vastu kajab, ning see ei näi mitte niivõrd lauluhäälte, kuivõrd vapruse ühtekõlamisena. Eriti mõjub neile kõla karmus ja kaikuv kõmin; nad hoiavad kilpe suu ees, et hääl paisuks tagasi kajades tugevamana ja tumedamana. Ent mõned arvavad, et ka Odysseus sattus oma pikal ja legendaarsel eksirännakul sellele merele aetuna Germaania aladele, ning rajas Asciburgiumi, praeguseni asustatud koha Reini kaldal, ja pani sellele nime. Seal olla kunagi leitud ka Odysseusele pühendatud altar, millel olnud ka tema isa Laertese nimi, ning tänaseni olla Germaania ja Reetia piirialal mõnigi kreeka tähtedega kirjatud mälestusmärk ja hauaküngas. Mul ei ole plaanis seda tõenditega kinnitada ega ka ümber lükata, igaüks uskugu seda või mitte vastavalt oma heaksarvamisele. IVMa ise nõustun nende seisukohaga, kelle arvates on Germaania elanikkond jäänud puutumata abieludest kõigi teiste rahvastega, jäädes algseks ja puhtaks ja vaid iseendaga sarnaseks rahvatõuks. Seepärast on nad ka kõik tohutu suurest inimhulgast hoolimata välimuselt sarnased: metsikud ja sinised silmad, punakad juuksed, suured ja ainult rünnakuks sobivad kehad. Vaeva ja tööde suhtes ei ole nad samavõrd vastupidavad ning janu ja palavust ei talu nad sugugi, kliima ja pinnase tõttu on aga harjunud külma ja näljaga. VEhkki maapinna ilme on mõnevõrra vahelduv, katavad seda üldiselt siiski kas kohutavad metsad või eemaletõukavad sood, Gallia provintside poolne osa on niiskem, Noricumi ja Pannoonia poolne tuulisem. Maa on küllaltki viljakandev, viljapuudele aga sobimatu; rikas kariloomadelt, kes on aga enamasti madalavõitu. Isegi veistel puudub tavapärane auväärsus ja lauba uhkus. Germaanlasi rõõmustab veiste arvukus ja need on ainsaks ja armsaimaks varanduseks. Hõbedat ja kulda pole jumalad neile lubanud – kahtlen, kas armulisusest või vihast. Siiski ma ei kinnitaks, et Germaanias pole ühtki kulla- ega hõbedasoont, sest kes oleks neid otsinud? Nende omamisest ja kasutamisest nad eriti ei hooli. Võib näha, et nende saadikuile ja pealikele kingitud hõbenõud on nende jaoks niisama tühised kui savist tehtud. Ehkki meile lähimad peavad kulda ja hõbedat kauplemise tarvis hinnaliseks ning tunnevad ja eelistavad mõningaid meie rahaverminguid, kasutavad kaugemad lihtsamalt ja vanamoelisemalt vahetuskaubandust. Müntidest tunnistavad nad vanu ja ammu tuntud hambulisi ja kahehobusekaarikuga hõbedenaare. Hõbedat hindavad nad kullast enam, kuid mitte mingist eelistusest lähtuvalt, vaid kuna hõberaha on kergemini kasutatav tavaliste ja odavate kaupade jaoks. VIRaudagi pole ülekülluses, nagu ilmneb relvade laadist. Üksikud kasutavad mõõku või suuremaid piike, [peamiselt] kannavad nad odasid ehk nende oma sõnaga framea'id, mille raudots on kitsas ja lühike, kuid nõnda terav ja mugav käsitseda, et nad kasutavad ühte relva vastavalt vajadusele nii lähi- kui ka kaugvõitluses. Ratsanikulegi piisab kilbist ja odast. Jalamehed, ise paljad või kerges sõdurirüüs, loobivad veel väikesi odasid, igaüks mitmeid, ja heidavad need tohutu kaugele. Ilustustega uhkeldamine puudub, vaid kilpe ehivad nad silmatorkavate värvidega. Vähestel on soomussärgid, vaevu ühel või teisel kiiver või nahkmüts. Hobused on nii välimuselt kui ka kiiruselt silmapaistmatud. Neid ei õpetata meie kombel jooksukaari varieerima, neid juhitakse kas otse või ühekordse parempöördega ja nii sirge reana, et keegi ei jää maha. Üldjoontes hinnates on nende peajõuks jalavägi, mistõttu nad sõdivad segiläbi; kiiruselt on jalaväelased, kes valituna kogu noorsoo hulgast paigutatakse väerivi ette, ratsalahingu jaoks ülimalt sobivad. Nende arvgi on määratud – igast külast sadakond, ja sedasi end omavahel kutsutaksegi, ning see, mis oli algselt arv, on nüüd aunimetus. Väerivi seatakse üles kiiludena. Oma kohalt taganemist peetakse pigem nõukuse kui arguse märgiks, kui vaid uuesti peale tungida suudad. Ka ebaõnnestunud lahinguist toovad nad omade surnukehad ära. Kilbi mahajätmine on eriti suur häbitegu ja häbistatutel pole lubatud viibida ohvritalitustel ega minna koosolekule ning paljud [sel viisil] sõjast naasnud on lõpetanud oma häbi silmuses. VIIKuningaid valivad nad suursugususe, väejuhte vahvuse järgi. Kuningategi võim pole piiramatu või vaba ning väejuhid juhivad pigem eeskuju kui käskudega, tekitades imetlust hoogsalt tegutsedes, silma paistes, esireas võideldes. Tegelikult on vaid preestritel lubatud kedagi karistada ja aheldada ja isegi peksta; nad ei tee seda karistuseks ega juhi käsul, vaid justkui jumala korraldusel, kes usutakse võitlejaile abiks olevat. Lahingusse võtavad nad kaasa mõne hiiest välja toodud kuju ja märgi. Vaprust õhutab eriti see, et ei ratsavägi ega üksused ei moodustu juhusliku kokkusattumusena, vaid pere- ja sugukondade kaupa. Ja läheduses on pandidki – sealt kuuldub naiste hala, sealt laste nuttu. Need on igaühele pühimad tunnistajad, need on suurimad kiitjad: emade ja abikaasade juurde kannavad nad oma haavad ja nood ei pelga hoope kokku lugeda ega uurida ning viivad võitlejaile toitu ja ergutust. VIIIMäletatakse, et nii mõnigi taganev ja lagunevgi väerivi on jälle korda saadud tänu naiste visadele palvetele ja paljastatud rindadele ja viitamisega ähvardavale vangistusele, mida nad pelgavad eriti rängalt oma naiste pärast. Nii seotakse endaga tugevamini neid hõime, kellelt võetakse pantvangiks ka suursuguseid neide. Nad arvavad isegi, et naistes leidub midagi püha ja prohvetlikku ning ei põlga nende nõu ega ole hoolimatud nende ennustuste suhtes. Nägime jumaliku Vespasianuse ajal, et pikka aega pidasid paljud jumalaks Veledat. Kuid juba muistegi austasid nad Albrunat ja paljusid teisi naisi ning seda mitte lipitsemiseks või neid justkui ise jumalustades. IXJumalaist austavad nad enim Mercuriust, kellele on lubatud kindlail päevil tuua isegi inimohvreid. Herculest ja Marsi lepitavad nad lubatud loomohvritega. Osa sveebe ohverdab ka Isisele. Ma ei tea täpselt, kus on selle võõramaise kultuse põhjus ja päritolu, välja arvatud see, et liburnikujuline tähis viitab sissetoodud religioonile. Lisaks ei pea nad taevaste vägevuse tõttu kohaseks jumalaid seintega piirata ega mingil inimnäolisel viisil kujutada – nad peavad pühaks hiisi ja metsi ning kutsuvad jumalate nimedega seda salajast, mida näevad üksnes oma aukartuses. XEndeid ja liiske jälgivad nad ülimalt tähelepanelikult. Liisuheitmise tava on lihtne. Nad tükeldavad viljapuult lõigatud oksa väikesteks juppideks, ning tähistanud need mingite märkidega, viskavad need huupi ja juhuslikult valgele riidele. Seejärel palub avalikel liisuheitmistel hõimupreester, eraviisilistel perekonnapea jumalaid ning tõstab taevasse vaadates kolm oksajuppi; väljavõetuid tõlgendab ta vastavalt varem märgitud tähistusele. Kui see on keelav, ei tehta sama asja kohta samal päeval enam päringuid, kui soosiv, uuritakse veel kord ennete usaldusväärsust. Sealgi on küll tuntud ka lindude häälte ja lennu uurimine, ent rahva eripäraks on ennete ja hoiatuste nõutamine hobustelt. Neid valgeid ja ühestki surelike tööst puutumata hobuseid kasvatatakse rahva kulul neissamades metsades ja hiites, püha vankri ette rakendatuna saadab neid preester ja kuningas või hõimupealik, jälgides hobuste hirnumist ja korskamist. Mitte ainult lihtrahva, vaid ka ülikute ja preestrite hulgas ei usaldata ühtki teist ennet samavõrd – iseend peavad nad jumalate teenriks, hobuseid aga kaasteadjaks. On veel üks ennustamisviis, millega nad uurivad keeruliste sõdade tulemust. Nad lasevad ühel nendega sõdiva rahva seast ükskõik mis viisil võetud vangil astuda kahevõitlusse oma rahva keskelt valituga, kumbki omis relvis. Ühe või teise võitu käsitatakse endena. XIVäiksemate asjade üle otsustavad pealikud, suuremate üle kõik, siiski nii, et ka neid asju, mille üle otsustab kogu rahvas, käsitlevad eelnevalt pealikud. Kui midagi juhuslikku või äkilist vahele ei tule, kogunevad nad kindlail päevil, kas kuuloome või täiskuu ajal, sest seda peavad nad tegutsemiseks ülimalt heaendeliseks alguseks. Nad ei arvesta aega mitte meie moodi päevade, vaid ööde kaupa. Nõnda lepivad nad kokku, nõnda määravad aega – öö näib olevat sissejuhatuseks päevale. Sõltumatusest johtub see viga, et nad ei kogune korraga ja nagu käsu peale, nii et kogunejate viivitusest läheb kaotsi teine ja kolmaski päev. Nagu rahvale meelepärane, võtavad nad relvastatuna istet. Preestrid, kel on sel ajal ühtlasi karistusõigus, nõuavad vaikust. Seejärel kuulatakse kuningat või pealikke vastavalt igaühe eale, suursugususele, sõjamehekuulsusele, kõneosavusele – pigem veenmisjõu kui käsutamisõiguse järgi. Kui ettepanek ei meeldi, lükkavad nad selle tagasi kisaga, kui meeldib, taovad odasid kokku – relvadega kiitust väljendada on auväärseim nõustumisviis. XIIKoosolekul võib ka süüdistada ja nõuda surmaotsust. Karistusi eristavad nad vastavalt süüteole: reeturid ja ülejooksikud tõmbavad oksa, arad ja sõjapelgurid ja kehalt kõlvatud uputavad soomülkaisse, heitnud neile peale oksaräsu. Karistuste erinevus on suunatud sellele, et kuriteod tuleb karistades justkui nähtavale tuua, häbiteod aga peita. Ent ka kergemate kuritegude puhul vastab karistus [kuriteo] määrale – süüdimõistetuid trahvitakse hobuste ja kariloomade hulgaga. Osa trahvist tasutakse kuningale või kogukonnale, osa kannatanule endale või tema lähedastele. Neil koosolekuil valitakse ka pealikke, kes mõistavad õigust külades ja asulates. Igal neist on nõuandjaks ja ühtlasi autoriteedi rõhutamiseks rahva seast abiks sadakond saatjat. XIIIKõiki nii ühiskondlikke kui ka eraasju ajavad nad ikka relvastatuna. Ent kellelgi pole kombeks relva kanda enne, kui hõim ta relvavõimeliseks tunnistab. Siis ehib koosoleku ajal kas keegi pealikest või isa või lähedased noormehe kilbi ja odaga – see on nende jaoks tooga, see on nooruki esimene auavaldus. Enne seda peetakse neid perekonna, sealtpeale riigi osaks. Silmapaistev päritolu või isade suured teened tagavad ka noormeestele pealiku soosingu; nad liituvad tugevamate ja juba kogenutega ning saatjaskonnas ilmumine ei ole häbiks. Saatjaskonnaski on vastavalt juhi otsusele oma astmed – suur on kaaskondlaste konkurents, saamaks oma pealiku juures esimest asetust, nagu ka pealikel, saamaks endale rohkem ja südikamaid kaaskondlasi. See on väärikus, see on vägi; ümbritsetus suure valitud noorukite salgaga on rahuajal alati auks, sõjas kaitseks. Sel, kes kerkib esile saatjaskonna arvukuse ja vaprusega, ei ole kuulsusrikas nimi mitte ükspäinis oma rahva hulgas, vaid ka naaberhõimude seas. Nende poole pöörduvad saatkonnad ja neid ehitakse kinkidega ja pelgalt nende kuulsuski lõpetab sõjad. XIVLahinguväljal häbistab pealikku vaprusetu alistumine, kaaskonda aga pealiku vaprusele allajäämine. Ent täiesti autu ja kogu edasiseks eluks häbistav on lahingust naasta, kui oma pealik on langenud – esmane püha kohus on teda kaitsta, valvata, pühendada tema auks endagi kangelasteod. Pealikud võitlevad võidu, kaaskondlased pealiku eest. Kui oma sünnikoht tardub pikka rahu- ja jõudeaega, suunduvad paljud suursugused noormehed vabatahtlikult nende rahvaste juurde, kes parajasti mõnd sõda peavad, kuna rahuaeg on rahvale vastuvõetamatu ja ohtudes kasvab kuulsus kergemini ning suurt kaaskonda ei pea ülal muu kui vägivalla ja sõjaga. Nimelt nõuavad nad oma pealiku armust endale nii sõjaratsu kui ka verise ja võiduka oda; pidusöögid ja ehkki lihtne, siiski külluslik toit on palgaks. Heldekäelisuse allikaks on sõda ja röövimine. Palju kergemini veenad neid vaenlast välja kutsuma ja haavu teenima kui maad kündma ja aastast saaki ootama – arg ja lausa saamatugi näib muretseda higiga seda, mida võid hankida verega. XVKui nad parajasti ei sõdi, veedavad nad palju aega jahil, rohkem aga puhates. Andudes unele ja söögile, ei tegele just vapraimad ja sõjakaimad millegagi – hoolitsus kodu ja penaatide ja põldude eest on loovutatud naistele ja raukadele ja kõigile perekonna nõrgimaile, ise aga laisklevad. See on imestamisväärt loomuvastuolu, et ühed ja samad inimesed armastavad niimoodi laisklemist ja vihkavad rahuaega. Hõimudel on komme tuua pealikele vabatahtlikult ja igaühe poolt kariloomi või vilja, mis auanni kombel vastu võetuna ka hädaoludes abiks on. Eriti rõõmustavad nad naaberrahvaste kinkide üle, mida saadetakse nii eraviisiliselt kui ka ühiselt: valitud hobused, suurejoonelised relvad, aumärgid ja kaelavõrud; ka raha oleme õpetanud neid juba vastu võtma. XVIEt germaani rahvail pole ainsatki linna, on hästi teada; talumatud on neile lähestikku asuvad eluasemedki. Nad elavad eraldatult ja lahutatult, nagu allikas või põld või mets on meeldima hakanud. Külasid ei raja nad meie kombel külge pidi kokku puutuvate hoonetega, igaüks ümbritseb oma maja vaba ruumiga, olgu see siis kaitseks tuleohu eest või oskamatusest ehitada. Nad ei kasuta ei müüri- ega fassaadikattekive, kõigeks tarvitatakse tahumata puitu, hoolimata välimusest ja ilust. Mõne koha katavad nad hoolsamalt nõnda puhta ja särava saviga, nii et see jäljendab maale ja värvilisi pintslitõmbeid. Veel tavatsevad nad talviseks pelgupaigaks ja viljade hoiukohaks kaevata maaaluseid koopaid ja katavad neid pealt rohke sõnnikuga, kuna selletaolised ruumid pehmendavad külmade karmust ja vaenlase rünnakul rüüstataks nähtavad kohad, peidetust ja maetust aga kas ei teata või jääb see märkamata just seepärast, et seda peab otsima. XVIIKehakatteks on kõigil sõle või selle puudumisel astlaga kinnitatud rüü, muus osas katmata askeldavad nad kogu päeva koldetule ääres. Jõukaimad eristuvad alusriiete poolest, mis pole vabalt langevad nagu sarmaatidel ja partlastel, vaid tihedad ja lasevad aimata üksikuid ihuliikmeid. Nad kannavad ka loomanahku, [Reini ja Doonau] kaldaäärsed hooletumalt, kaugemad nõudlikumalt, kuna noil pole mingeid kaubanduse vahendatud kaunistusi. Nad valivad välja metsloomad ja vaheldavad neilt nülitud nahad selliste elukate laiguliste nahkadega, keda sünnitab maailmamere kaugem kant ja tundmatu meri. Naiste ja meeste riietus ei erine milleski muus, kui et naised kannavad sagedamini linast, purpuriga kaunistatud rõivastust. Riiete ülaosa ei pikenda nad varrukatega, käsi- ja õlavarred on paljad, kuid ka rinnale lähim osa katmata. XVIIIJa siiski on abielud seal karmid ja sa ei kiidaks rohkem ühtki [nende] kommete valdkonda. Nimelt rahulduvad nad barbareist peaaegu ainsana ühe abikaasaga, välja arvatud üsna vähesed, kes mitte niivõrd ihast, kuivõrd suursugususest ajendatuna abielluvad mitmega. Kaasavara ei too naine mehele, vaid mees naisele. Kohal viibivad vanemad ja lähikondlased ning kontrollivad kinke – kinke, mis pole määratud ei naiste edevuseks ega vastse pruudi ehtimiseks, vaid härgi ja valjastatud ratsut ning kilpi oda ja mõõgaga. Nende kinkide eest saadakse naine ja naine ise kingib omakorda mehele mõne relva – neid peavad nad tugevaimaks sidemeks, neid salariitusteks, neid abielu kaitsejumalaiks. Naine ärgu arvaku, et tema jääb väljapoole kangelasplaane ja sõjaõnne, sõlmitava abielu endedki meenutavad, et temast saab kaaslane vaevades ja ohtudes, kes hakkab kannatama ja südikust üles näitama nii rahuajal kui ka lahingus – seda tähendavad ikestatud härjad, seda valjastatud hobune, seda kingitud relvad. Nii tuleb tal elada, nii surra – võtta vastu see, mida lastele muutmatult ja väärikalt edasi anda, mida miniad üle võtaksid ja omakorda lastelastele edastaksid. XIXNiisiis elavad nad vaoshoitud siivsuses, olles rikkumata kõigist vaatemängude ahvatlusist, kõigist pidude erutusist. Kirjatähe saladused on ühtmoodi tundmata nii meestele kui ka naistele. Niivõrd rohkearvulise rahva kohta on liiderdamine üliharv, karistus selle eest on kohene ja usaldatud abielumeestele – mees tõukab sellise [naise] äralõigatud juustega ja paljalt, kodakondsete juuresolekul kodunt välja ja ajab vitsahoopidega läbi terve küla. Sest „üldkasutatav siivsus“ ei ole lubatud; ei ilu, nooruse ega varandusega leia selline uut meest. Sest keegi ei naera seal pahede üle ning rikkumist ja rikutust ei peeta moodsaks. Veelgi paremini teevad praeguseni need hõimud, kes naivad vaid neitsisid ning kus naise abiellumislootus ja soov täidetakse ainult ühel korral. Nõnda saavad nad vaid ühe mehe, niisamuti nagu ühe ihu ja ühe elu, et neil poleks ühtki kaugemale ulatuvat mõtet, ühtki kaugemat iha, et nad ei armastaks justkui abikaasat, vaid abielu. Laste arvu piiramist või hiljem sündinute tapmist peetakse häbiteoks – head kombed maksavad seal rohkem kui mujal head seadused. XXKõigis kodudes alasti ja räpaselt kasvavad nad kehalt ja liikmeilt sellisteks, keda meie imetleme. Igaüht imetab oma ema, jätmata neid teenijatele ja ammedele. Isandat ja orja ei saa sa eristada haridusega hellitamise järgi: nad askeldavad samade kariloomade keskel samal mullal, kuni vanus eraldab vabad, tublidus annab märku. Noorukite armuelu on hiline ja suguvõime seetõttu ammendamata. Ka tüdrukuid ei kiirustata tagant – seesama nooruslikkus, seesama pikakasvulisus. Paari pannakse nad võrdsetena ja tugevatena ning vanemate jõulisus ilmub uuesti lastes. Õdede pojad on onu juures samasuguses aus kui isa juures. Mõned peavad seda veresidet pühamaks ja tihedamaks ning rõhuvad pantvange võttes sellele rohkemgi, otsekui valitseksid nad [sel moel] vaimu kindlamalt ja koda täielikumalt. Pärijaks ja järeltulijaks on igaühel siiski oma lapsed ning testamenti ei tunta. Kui lapsi pole, on lähimaks astmeks pärimisel vennad, lelled, onud. Mida rohkem sugulasi, seda suurem on hõimlaste hulk, seda meeldivam on vanadus – lastetusest ei tõuse mingit tulu. XXIIsa või sugulase vaenu- ja sõprussuhted võetakse kohustuslikuna üle. Siiski ei jää vaen lepitamatuna püsima, sest isegi mõrv heastatakse kindla hulga suurte ja väikeste kariloomadega ning hüvituse saavad kõik kodakondsed. See on kasulik avalikkuselegi, sest vaenusuhted kõrvuti käitumisvabadusega on väga ohtlikud. Ükski rahvas ei hoolitse ühiste söömaaegade ega võõrustamise eest ülevoolavamalt. Lubamatuks peetakse keelata peavarju ühelegi surelikule – igaüks on vastuvõtjaks, valmistades vastavalt võimalustele ka roogi. Kui need on otsas, saab äsjasest võõrustajast [uue] öömaja näitaja ning teekaaslane, kutsumata lähevad nad lähimasse kotta. Ning sellest ei ole midagi – nad võetakse vastu sama lahkusega. Keegi ei tee vahet tuttaval ja võõral, kui see puudutab külalislahkuse seadust. Kui lahkuja midagi palub, on kombeks anda, ja samasuguse enesestmõistetavusega võib nõuda vastuande. Nad rõõmustavad kinkide üle, kuid ei pea antu üle arvet ega tunne end vastuvõetu tõttu võlglasena. Võõrustajate ja külaliste toit on ühine. XXIIVahetult pärast magamist, mis venib enamasti suure päevani, pestakse end, sagedamini sooja veega, sest nende juures valitseb enamjaolt talv. Pestuna võtavad nad einet, igaühel on eraldi iste ja omaette laud. Seejärel tõttavad nad relvastatuna asju ajama või niisama tihti pidusöögile. Kellelgi pole häbi päevad ja ööd läbi juua. Nagu joomaste seas ikka, lõpevad sagedased tülid harva sõnavahetuse, tihedamini tapmise ja haavadega. Kuid pidudel arutavad nad sageli ka vaenuliste vastastikust lepitamist ja abielusidemete sõlmimist ja pealike valimist, lõpuks ka rahu ja sõja üle, justkui poleks ühelgi muul ajal meeled rohkem valla avalatele mõtetele ega vaimustuks suurejoonelistest [plaanidest]. Siiras ja otsekohene rahvas paljastab seniajani sobivas kohas südamesaladused – nii on kõikide meel katmata ja avatud. Järgmisel päeval arutavad nad asja veel kord ning kummalgi korral on kindel mõte – nad arutlevad siis, kui ei suuda teeselda, ja otsustavad siis, kui ei suuda eksida. XXIIIJoogiks on odrast või nisust vedelik, mõneti veinisarnaselt kääritatud; [Reini ja Doonau] kaldaäärsed ostavad ka veini. Toidud on lihtsad: metsikud puuviljad, värske ulukiliha või kohupiim. Nälga peletavad nad peene valmistusviisi ja maiuspaladeta. Januga nad niisama mõõdukad ei ole. Kui lubaksid neil purjutada, kandes ette nii palju, kui nad ihkavad, siis oleks neid kergem võita pahede kui relvade abil. XXIVVaatemängude laad on igal koosviibimisel üks ja seesama – paljad noormehed, kellele see lõbu pakub, hüplevad mõõkade ja ohtlike odade vahel. Harjutamine on toonud kaasa osavuse, osavus silmailu, ent siiski mitte tuluks ega kasusaamiseks – kui tahes hulljulge lõbutsemise palgaks on vaatajate nauding. Imestad ehk selle üle, et täringuid mängivad nad kaine peaga tõsiste asjade keskel sellises võidu- ja kaotusehulluses, et olles kõik maha mänginud, heidavad nad viimse lõpuviske omaenda vabaduse ja keha peale. Võidetu läheb vabatahtlikku orjusesse – olgu ta kui tahes noor, kuipalju tugevam, laseb ta end kinni siduda ja müüki anda. Selles asjas valitseb väär kangekaelsus, ise kutsuvad nad [seda] truuduseks. Sel tingimusel saadud orje müüvad nad kaubitsedes edasi, et iseennastki häbiväärsest võidust vabastada. XXVMuidu ei rakenda nad orje meie kombel peresiseselt ülesandeid jagades – igaüks valitseb oma majapidamist, oma penaate. Isand koormab [orja] justkui rentnikku vilja ja kariloomade ja kanga mõõduga ning orja alluvus ulatub vaid selleni, ülejäänud kodutöid teevad naine ja lapsed. Orja peksmine või ahelate ja sunnitööga karistamine on harukordne, tavaliselt ei tapa nad [orja] mitte karmi korra tõttu, vaid äkkvihast – nagu vaenlase, ainult et see jääb karistamata. Vabakslastud pole orjadest palju kõrgemal, neil on harva mõninane tähtsus majapidamises, ent mitte kunagi ühiskonnas, välja arvatud nende hõimude juures, keda valitsevad kuningad. Seal tõusevad nad nimelt vabadest ja ülikutestki kõrgemale, ülejäänute juures on vabakslastute madalam asend tõendiks [ühiskonna] vabadusest. XXVIIntresse võtta ja kasu kasvatada ei osata ning pigem säilitatakse seda tava [teadmatuse] tõttu, kui et see oleks keelatud. Põlde kasutavad nad vastavalt harijate arvule kõik vaheldumisi, neid siis vastavalt lugupeetusele omavahel jagades. Maade suurus teeb jagamise lihtsaks. Nad vahetavad aastakaupa välju ja ikkagi veel jääb põllumaad üle. Sest oma töötahtelt nad pinnase viljakuse ega avarusega ei võistle, nii nagu nad ei raja viljapuuistandusi ega eralda heinamaid ega kasta aedu – ainsat saaki nõutakse [põllu]maalt. Seetõttu ei jaga nad aastatki nii paljudeks osadeks – talve ja kevade ja suve jaoks on mõiste ja nimetus, sügise osas on tundmatu nii nimetus kui ka annid. XXVIIMatustel pole mingit suurejoonelisust. Jälgitakse vaid seda, et kuulsate meeste kehad põletataks kindla puiduga. Nad ei kuhja matusetuleriita üle ei riiete ega lõhnaainetega, igaühele lisatakse oma relvad, mõne tuleriidale ka ratsu. Haual kõrgub murumätas – hauasammaste kõrget ja kunstlikku au põlatakse, justkui oleks see koormaks kadunukesele. Kaeblemisest ja pisaraist loobuvad nad kiiresti, valust ja kurbusest aegamisi. Naistel on auväärne halada, meestel mäletada. Seda oleme teada saanud germaanlaste päritolust ja kommetest üldiselt. Nüüd teeksin juttu üksikhõimude institutsioonidest ja tavadest, sedavõrd kui nad üksteisest erinevad, ning sellest, millised rahvad on Germaaniast välja rännanud Galliasse. XXVIIISuurepärane kirjanik jumalik Julius kõneleb, et gallide võim oli kord [germaanlaste omast] vägevam, ja seetõttu on usutav, et galle on siirdunud ka Germaaniasse. Sest kuipaljukest takistab jõgi, et niipea kui üks hõim on saanud võimsaks, hõivaks ja asustaks ta alasid, mis seni olid ühised ja jagamata ühegi kuningavõimu alla? Niisiis paiknesid Hercynia metsa ning Reini ja Maini jõe vahel helveedid, kaugemal [idas] bojid, mõlemad keldi hõimud. Boheemia nimi püsib siiani ja märgib muistset kohamälestust, ehkki elanikkond on muutunud. Ent kas araviskid rändasid Pannooniasse germaani hõimu ooside juurest või oosid araviskide juurest Germaaniasse – sest on neil ju seniajani sama keel, samad institutsioonid ja tavad -, on selgusetu, kuna võrdses viletsuses ja sõltumatuses olid [Doonau] mõlema kalda hüved ja pahed kord ühed ja samad. Treeverid ja nervid uhkeldavad liialt oma germaani päritolu rõhutamisega, justkui eraldaks neid see vere üllus gallidesarnasest laiskusest. Päris Reini jõe kallast asustavad aga kahtlemata germaani rahvad: vangionid, tribokid ja nemetid. Ka ubilased, kuigi nad on välja teeninud Rooma koloonia positsiooni ja neid kutsutakse selle rajaja nime järgi meelsamini agrippinalasteks, ei häbene oma päritolu. Kunagi rändasid nad siiapoole üle, ja olles tõestanud oma lojaalsust, asustati nad otse Reini jõe kaldale, et nad valvaksid, mitte et neid valvataks. XXIXVäheldast Reini kadariba, peamiselt aga Reini jõe saart asustavad kõigi nende hõimude seas vapruselt silmapaistvaimad bataavid. Muiste kuulusid nad kattide hulka, aga rändasid siis sisetülide tõttu neisse paikadesse, kus neist sai Rooma impeeriumi osa. Püsima on jäänud muistse liidu kaunis auväärsus – nimelt ei alanda neid andamid ega kurna maksukoguja. Vabana koormistest ja maksukogumistest ning jäetud vaid lahinguis kasutamiseks, hoitakse neid sõjaks justkui mõõku ja kilpe. Samas alluvussuhtes on ka mattiaaklaste hõim, sest Rooma rahva võimsus on laiendanud lugupidamist enda vastu ka üle Reini jõe ja üle impeeriumi vanade piiride. Olles nõnda asukoha ja piiride poolest omal kaldal, tegutsevad nad vaimult ja hingelt meie poolel. Üldiselt on nad sarnased bataavidega, kui välja arvata see, et seniajani on nad oma maapinna ja kliima tõttu ägedama loomuga. Ma ei loeks germaani rahvaste hulka neid, kes harivad dekumaatpõlde, ehkki nad paiknevad sealpool Reini ja Doonaud. Kaheldavas omandis oleva maa on hõivanud gallide seast tühiseimad ja viletsuse tõttu söakad. Äsjase piiride rajamise ja kindlustuste edasinihutamise järel peetakse neid impeeriumi sopiks ja provintsi osaks. XXXNeist edasi hakkavad Hercynia metsast alates kattide asualad. Need ei ole nii tasastes ja soistes paikades nagu teistel hõimudel Germaania avarustes, kuna künkad jätkuvad, harvenedes vähehaaval. Hercynia mets saadab oma katte ja ühtlasi lõpeb [koos nendega]. Sel hõimul on väga tugevad kehad, pingludatud liikmed, ähvardav nägu ja suurem vaimujõud. Germaanlaste koha on neil palju arukust ja terasust: nad seavad väljavalituid [juhtidena] etteotsa, kuuletuvad juhtidele, tunnevad rivikorda, tabavad ära soodsad juhused, talitsevad oma sööste, jagavad oma päeva, muudavad öösel kindlustusi kaitstumaks, peavad õnne ebapüsivaks, vaprust kindlaks ja – mis on üliharv ja muidu vaid roomlaste distsipliini korral võimalik – panustavad rohkem väejuhile kui sõjaväele. Kogu jõud on jalaväes, keda nad koormavad lisaks relvadele ka raudtööriistade ja sõjamoonaga – teisi näed minemas lahingusse, katte aga sõtta. Kallaletung ja juhuslik lahing on harv. Kiiresti võit saavutada, kiiresti taanduda ongi ju tegelikult omane ratsajõududele – väleduse kõrval seisab hirm, viivitamine on lähedasem meelekindlusele. XXXIKattidel on muutunud üldiseks tava, mis teistel germaani rahvastel on harv ja seotud vaid üksikute söakusega – nad lasevad täiskasvanuks saades juustel ja habemel kasvada ning loobuvad sellisest väljanägemisest alles vaenlase tapmise järel, pühendades ja tõotades selle vaprusele. Verise sõjasaagi kohal ajavad nad oma palged paljaks ning arvavad, et nüüd lõpuks on nad tasunud sünnivõla ning on väärt isamaad ja vanemaid. Argadele ja sõjapelguritele jääb kasimatus. Lisaks kannavad kõik vapraimad rauast sõrmust (mis on selle hõimu juures häbiväärne) justkui ahelat, kuni nad vabastavad end sellest vaenlase tapmisega. Väga paljudele kattidest meeldib see väljanägemine ning nad lähevad sel moel märgistatuna ja nii vaenlaste kui ka omade seas silmatorkavana hallikski. Kõiki lahinguid alustavad just nemad, see väljanägemiselt uudne rivi on alati eesotsas; ka rahu ajal ei taltu nende ilme mahedamaks. Ühelgi [neist] pole maja ega põldu ega mingit muret – nagu nad kellegi juurde saabuvad, toidetakse neid, võõra vara raiskajaid, enda oma põlgajaid, kuni jõuetu vanadus muudab nad nii karmi vooruse jaoks ebasobivaks. XXXIIKattide naabrina elutsevad uusipid ja tenkterid juba kindla jõesängiga Reini ääres, mis on ka piiriks küllaldane. Tenkterid on sõjas tavapärasest silmapaistvamad osavate ratsutajatena ning nende ratsaväe kuulsus ei jää maha kattide jalaväe omast. Esivanemad on nõnda korraldanud, järelpõlved jäljendavad neid – sellised on laste mängud, sellised noorukite võistlused, sellega jätkavad vanadki. Majapidamise ja penaatide ja pärimisõiguste hulgas antakse edasi ka hobused, neid ei saa endale – erinevalt muist asjust – vanim poeg, vaid sõjas parem ja metsik. XXXIIITenkterite järel tulid muiste brukterid, räägitakse, et nüüd on sisse rännanud hamaavid ja angrivarid. Brukterid on naaberrahvaste ühisel nõul ja jõul võidetud ja kõik tapetud kas siis viha tõttu nende ülbuse pärast või saagisoovist või jumalate teatavast soosingust meie vastu – nad ei olnud meile ju lahinguetendusegagi kadedad. Hukka sai rohkem kui 60 000 – mitte roomlaste relvade läbi, vaid silmade rõõmuks, mis on veelgi suurejoonelisem. Ma palun, et kui [neil] hõimudel ei püsi ega kestagi armastus meie vastu, siis omade vihkamine ometigi, kuna riiki tagant kihutavas saatuses ei saa õnn pakkuda midagi suuremat kui lahkhelid vaenlaste seas. XXXIVAngrivare ja hamaave ümbritsevad selja tagant dulgubiinid ja hasuaarid ja teisedki hõimud, kellest eriti ei teata, eestpoolt järgnevad friisid. Vastavalt rahvaarvule tuntakse suuremaid ja väiksemaid friise. Mõlemat hõimu saadab kuni maailmamereni Reini jõgi ning nad ümbritsevad lisaks ka tohutuid järvi, millel Rooma laevadki on sõitnud. Oleme seal koguni maailmamerd ennast puudutanud ning on levinud kuuldus, et Herculese sambad on seal senini alles, viibis siis Hercules seal ise või tuleb see meie harjumusest sududa kõik, mis kuskil suurejoonelist, tema kuulsusega. Ei puudunud söakust ka Drusus Germanicusel, kuid maailmameri ei lasknud uurida ei ennast ega Herculestki. Hiljem pole keegi püüdnudki ning pühama ja lugupidavamana näis uskuda jumalate tegudesse kui neid teada. XXXVSiiamaani oleme Germaaniat tundma õppinud lääne suunas, põhja pool teeb ta tohutu kaare. Ja kohe esmalt on haukide hõim. Kuigi nad saavad alguse friiside juurest ja hõlvavad osa rannikustki, puudutavad nad külge pidi kõiki hõime, keda esitlesin, kuni keeravad kattideni. Haukid ainult ei valitse, vaid ka täidavad nii tohutu maa-ala. Kogu Germaania suursuguseima hõimuna eelistavad nad oma suurust kaitsta õiglusega. Ilma saamahimu, ilma võimuihata rahulikult ja omaette olles ei õhuta nad ühtki sõda, ei laasta röövretkede ega sõjakäikudega. See on eriliseks märgiks nende vaprusest ja väest, et üleolekut ei saavuta nad ülekohtuga. Ometi on kõigil relvad käepärast, ja kui olukord nõuab, ka sõjavägi, rohkelt mehi ja ratsusid. Rahuajalgi on neil sama kuulsus. XXXVIHaukide ja kattide kõrval saavad liialeveninud ja juba kaua nõrgestavast rahust toitu sõdadest puutumata heruskid. See on olnud pigem meeldiv kui kindel, kuna sõjakate ja vägevate kõrval on su puhkus petlik – seal, kus maksab jõud, kehtib mõõdukus ja tublidus vaid ülemvõimu omaja jaoks. Nõnda nimetatakse muiste tublisid ja õiglasi heruske praegusajal saamatuks ja rumalaks – võidukatel kattidel on õnn saanud tarkuseks. Heruskide hävinguga tõmmati kaasa ka foosidest naaberhõim; õnnetuses on nad võrdsed liitlased, kuigi paremal ajal olid nad tähtsusetud. XXXVIISelsamal Germaania poolsaarel, vahetult maailmamere ääres elavad kimbrid – praegu väike, kuid kuulsuselt tohutu hõim. Alles on muistse kuulsuse laiaulatuslikud jäljed: avarad sõjalaagrikohad [Reini] mõlemal kaldal, mille ulatuse järgi võid nüüdki mõõta hõimu tohutut võimsust ning uskuda nii suurt väljarännet. Meie linn käis oma kuuesaja neljakümnendat aastat, kui Caecilius Metelluse ja Papirius Carbo ajal kuuldi esimest korda kimbrite relvadest. Kui arvestame sellest imperaator Traianuse teise konsuliaastani, koguneb peaaegu kakssada kümme aastat: nii kaua võidetakse Germaaniat. Nii pika ajavahemiku jooksul on mõlemal pool olnud palju kaotusi. Ei samniit, ei puunlane, ei Hispaania ega Gallia maad ega isegi partlased pole end tihedamini meelde tuletanud – germaanlaste vabadus on ägedam isegi Arsakese kuningavõimust. Mille muuga peale Crassuse tapmise saaks meie ees uhkustada Orient, kes ise kaotas Ventidiuselt lüüa saades Pacoruse? Ent germaanlased, löönud põgenema või võtnud vangi Carbo ja Cassiuse ja Aurelius Scauruse ja Servilius Caepio ja Maximus Malliuse ja ühtekokku viis Rooma rahva konsulaarväge, viisid isegi keisrilt Varuse ühes tema kolme leegioniga ega löönud neid Gaius Marius Itaalias, jumalik Julius Gallias, ei Drusus ega Nero ega Germanicus omadel aladelgi karistamatult. Varsti pärast seda pöörati naljaks keiser Gaiuse tohutud ähvardused. Sestpeale oli rahu, kuni nad meie lahkheli ja kodusõda kasutades vallutasid leegionide talvelaagri, püüdes haarata isegi Galliat. Ja pärast nende sealt tagasilöömist on nende üle viimasel ajal pigem triumfeeritud kui neid võidetud. XXXVIIINüüd tuleb kõnelda sveebidest, kes pole ühtne hõim nagu katid või tenkterid, sest nad asustavad suuremat osa Germaaniast ning jagunevad omakorda eraldi hõimudeks ja nimetusteks, ehkki neid koos kutsutakse sveebideks. Hõimule on iseloomulik kammida juukseid külgedele ja siduda sõlme – nõnda erinevad sveebid ülejäänud germaanlastest, nõnda vabad sveebid orjadest. Teiste hõimude hulgas on see (kas siis teatud suguluse tõttu sveebidega või sageli ette tuleva matkimise tõttu) harv ja piirdub noorusega, sveebid kammivad kuni hallipäisuseni karme juukseid tahapoole ja seovad sageli lausa lagipähe. Pealikel on soeng uhkemgi. Selline on hoolitsus välimuse eest, kuid see on kahjutu, sest nad ei kaunista end kammides ju mitte selleks, et armastada või armastatud olla, vaid et muuta end sõtta minnes vaenlase silmis pikemaks ja kohutavamaks. XXXIXVanimaks ja väärikamaks sveebide seast peavad end semnonid, kõrge vanuse tõepärasust kinnitavad usukombed. Kindlaksmääratud ajal tulevad kõigi seda sugu rahvaste saatkonnad kokku metsa, mis on püha isade ennetest ja muistsest hirmust, ning alustavad avaliku inimtapuga metsiku riituse hirmuäratavat tähistamist. Hiit austatakse teiselgi viisil: keegi ei sisene sinna muidu kui aheldatuna, justkui allaheitlikuna jumala vägevust kuulutades. Kui keegi satub sinna juhuslikult, ei ole tal lubatud püsti tõusta – ta veeretab end sealt välja mööda maad. Kogu ebausk on suunatud sellele, nagu oleks just sealt hõim alguse saanud, seal kõigi üle valitsev jumal, seal teisedki allutatud ja alluvad. Autoriteetsust lisab semnonite heaolu – nad asustavad sadat kogukonda ning suure hulga tõttu peavad nad end sveebide pea[hõimu]ks. XLSeevastu langobarde teeb kuulsaks väikesearvulisus – ümbritsetuna ülimalt arvukaist ja tugevaist rahvaist ei kaitse nad end allaheitlikkuse, vaid riskantsete lahingutega. Nende järel saavad reudingid ja avioonid ja anglid ja variinid ja eudosid ja suariinid ja nuitoonid kaitset jõgedelt või metsadelt. Ühtekaupa pole neil midagi märkimisväärset, välja arvatud see, et nad ühiselt austavad Nerthust, see tähendab Maaema, ja arvavad, et too sekkub inimeste ellu ja sõidab ühe hõimu juurest teise juurde. Maailmamere saarel on püha hiis ja selles pühitsetud vanker, mis on kaetud vaibaga – vaid preester tohib seda puudutada. Tema tajub jumalanna sisenemist pühasse kohta ning saadab rohkes aupaklikkuses tolle kahe lehma veetavat vankrit. Rõõmupäevad ja pidukohad on siis kõikjal, kuhu iganes ta peab vääriliseks saabuda ja kus külas viibida. Nad ei lähe sõtta, ei haara sõjariistu, luku taha on pandud kõik relvad, siis tuntakse ja armastatakse niivõrd rahu ja puhkeaega, kuni seesama preester viib surelikega suhtlemisest küllastunud jumalanna taas tagasi pühamusse. Seejärel pestakse vanker ja vaibad ja – kui tahad, siis usu – ka jumalus ise üksildases järves. Abiks on teenijad, kelle seesama järv kohe endasse neelab. Seetõttu valitseb salahirm ja püha teadmatus selle suhtes, mida vaid surmaminejad näevad. XLISee osa sveebidest ulatub Germaania kaugematessegi paikadesse. Minnes nüüd piki Doonaud samal moel nagu enne piki Reini, on kohe lähedal roomlastele ustav hermunduuride hõim. Seetõttu on neil ansana germaanlastest kauplemisõigus nii kalda ääres kui ka sisemaal ja isegi Reetia provintsi hiilgavaimas koloonias. Nad ületavad piiri kõikjalt ja ilma vahiposte läbimata ning kui teistele hõimudele oleme näidanud vaid meie relvi ja väelaagreid, siis neile oleme avanud oma majad ja mõisad – pole neil ju saamahimu. Hermunduuride juurest saab alguse Elbe, kord kuulus ja tuntud, mida nüüd aga teatakse vaid kuulu järgi. XLIIHermunduuride kõrval elavad naristid ja seejärel markomannid ja kvaadid. Markomannidel on erakordne kuulsus ja vägevus ning vaprusega on hangitud isegi nende asupaik, kus kunagi bojisid võideti. Naristid ega kvaadidki ei ole mandunud. Ja see on justkui Germaania esiküljeks, niipalju kui Doonau seda vormib. Ehkki markomannid ja kvaadid taluvad nüüd juba võõrastki võimu, on neil meie ajani jäänud siiski oma hõimukuningad, Marbodi ja Tuderi suursugune sugu, kuigi kuningate vägi ja võimsus tuleneb Rooma autoriteedist. Harva aitavad neid meie relvad, tihedamini meie raha, ning sellel on samaväärne mõjukus. XLIIIMarkomannide ja kvaadide selja taga peituvad marsignid, kotinid, oosid, buurid. Neist marsignid ja buurid loetakse keelelt ja eluviisilt sveebide hulka; kotinite puhul tõestab keldi, ooside puhul Pannoonia keel, et nad ei ole germaanlased – samuti see, et nad lasevad end maksustada. Osa maksudest on neile kui võõramaalastele kehtestanud kvaadid, osa sarmaadid. Kotinid kaevandavad ka rauda, mis on veelgi häbistavam. Kõik need hõimud asustavad vähesel määral tasandikke, ülejäänud osas metsaseid mäestikke ja mäetippe. Sveebimaad jagab ja lõikab nimelt katkematu mäeahelik, millest teisel pool elab ülimalt palju hõime. Neist kõige laialdasemalt paiknevad luugid, kes on jagunenud paljudeks hõimudeks. Piisab vaid vägevamate nimetamisest: haarid, helvekoonid, maanimid, heliisid, nahanarvaalid. Nahanarvaalide juures näidatakse muistse usukultuse hiit. Eesistujaks on naisteriides preester, ent jumalatena nimetatakse roomapärase tõlgenduse järgi Kastorit ja Polluxit. Selline on nende jumalate olemus, nimeks on neil Alkid. Ei ole mingeid kujutisi, mingit jälge võõrapärasest usukultusest – ometi austatakse neid kui vendi, kui noorukeid. Haarid ületavad muide jõu poolest rahvaid, keda eespool loetlesime. Julmana saavad nad kaasasündinud metsikustele lisa oskuste ja ajaga. Kilbid on musta värvi, kehad maalitud, lahinguks valivad nad pimeda öö ning tekitavad hirmu metsiku sõjaväe õõvastava varjugagi – ükski vaenlane ei talu seninägematut ja justkui allilmast pärit vaatepilti, sest igas lahingus saadakse esimene võit silmade kaudu. XLIVLuugidest edasi elavad kuningavõimu all goodid, juba veidi allasurutumalt kui ülejäänud germaani hõimud, siiski veel mitte vabaduseta. Otsekohe seejärel on maailmamere äärel rugid ja lemoovid. Ja kõigile neile hõimudele on tunnuseks ümar kilp, lühike mõõk ja kuuletumine kuningaile. Seejärel, lausa keset maailmamerd, on svioonide hõimud, kes lisaks meestele ja relvadele on vägevad ka laevastikult. Laevade kuju on eriline selle poolest, et alati saab randuda nii käila kui ka ahtriga. Nad ei kasuta purjesid ega kinnita aeruridasid laeva külgedele – aerud on lahtiselt nagu mõnel jõelaeval ning neid saab vastavalt olukorrale ümber paigutada. Ka on neil au sees varandus ning seetõttu valitseb ainsagi erandita üksainus, kel on vastuvaidlematu allutamisõigus. Samuti pole neil relvad (nagu ülejäänud germaanlastel) üldises kasutuses, vaid luku taga ja mõne orja valvata, sest vaenlaste äkilisi rünnakuid takistab maailmameri, aga relvakandjate salgad muutuvad jõudeajal kergesti ülemeelikuks. Pole ju tõesti kuningale kasulik panna relvi valvama mõnd ülikut või vabana sündinut või isegi vabakslastut. XLVSvioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis – ja kuuldus on tõene – ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime, kelle kombestik ja välimus on lähem sveebidele, keel Britannia omale. Nad austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metssea kujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi. Mõõku kasutatakse harva, nuie sageli. Teravilja ja muid vilju kasvatavad nad kannatlikumalt kui see üldiselt germaanlaste laiskusele omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi [germaanlaste] seast korjavad nad merest ja rannikult merevaiku, mida nad ise nimetavad glaesum'iks. Nagu barbaritel kombeks, ei ole nad uurinud ega välja selgitanud, milline on selle olemus või milline tekkepõhjus. Kaua lebas see isegi muu merest väljauhutu keskel, kuni meie ehtimiskirg andis talle väärtuse. Ise nad seda ei kasuta: korjatakse töötlemata kujul kokku, antakse lihvimata üle ja tasugi võtavad nad vastu imestunult. Siiski peaksid sa mõistma, et tegu on puude mahlaga, kuna selle sees säravad sageli mõningad maismaaloomad ja tiivulised, kes vedelikust ümbritsetuna jäävad sinna aine kõvenedes peagi kinni. Tahaksin oletada, et nõnda nagu Idamaade eraldatud paikades on viljakamaid salusid ja metsi, kus higistatakse välja viirukit ja palsamit, nõnda leidub selliseid ka läänepoolsetel saartel ja maadel. Neist voolab lähedal asuva päikese kiirte mõjul välja pressitud vedelik lähimasse merre ja tormiga uhutakse see vastaskaldale. Kui uurida merevaigu olemust tule abil, siis süttib see justkui männivaik ning annab suure ja lõhnava leegi, siis aga jäigastub nagu pigiks või vaiguks. Svioonidele järgnevad sitooni hõimud. Muidu on nad sarnased, kuid selles ühes erinevad, et valitsejaks on naine. Niivõrd allapoole on nad langenud nii vabadusest kui ka isegi orjusest. XLVISee on Sveebimaa piiriks. Kas peukiini ja veneti ja fenni hõimud peaks arvama germaanlaste või sarmaatide hulka, on kahtlane. Ehkki peukiinid, keda mõni kutsub ka bastarnideks, on keelelt, eluviisilt, asualalt ja majapidamistelt germaanlaste moodi, on nad kõik räpased ja ülikkond tegevusetu. Segaabielude tõttu muutuvad nad veidi inetumaks nagu sarmaadid. Venetid on kommete poolest paljugi [sarmaatidelt] üle võtnud, sest nende röövlijõugud kammivad läbi kõik metsad ja mäed, mis peukiinide ja fennide vahel kõrguvad. Siiski loetakse neid pigem germaanlaste hulka, kuna nad ehitavad maju ja kannavad kilpe ja naudivad oma jalgade väledust – see kõik on erinev sarmaatidest, kes elavad vankri peal ja hobuse seljas. Fennid on uskumatult metsikud, kasimatult vaesed: ei relvi, ei hobuseid, ei kodukoldeid, toiduks taimed, kehakatteks loomanahad, magamisasemeks maapind. Ainsaks lootuseks on nooled, mida nad raua puuduses luuga teravdavad. Jahipidamine toidab ühtmoodi nii mehi kui ka naisi, sest kõikjal koos olles nõuavad nad ühiselt taga ka saagipoolist. Ja lastelgi pole metsloomade ega saju eest muud kaitset kui okstest põimitud ulualune: selle alla peituvad noormehed, see on varjuks vanadelegi. Kuid nad peavad seda õnnelikumaks kui põldudel ägamist, majapidamises vaevanägemist, omaenda ja teistegi saatuse pillutamist lootuse ja hirmu vahel. Tundmata hirmu kaasinimeste ja jumalate ees, on nad saavutanud keerulisima, nii et neil pole vaja palvetki. Ülejäänu on juba muinasjutuline: helluusidel ja oksioonidel on inimeste nägu ja palg, kuid metsloomade keha ja liikmed – selle väheuuritud teema jätaksin ma lahtiseks. |
