Paul Maitla

Paul Maitla Relva-SS vormis.

Paul Maitla (sündinud Paul Mathiesen;

suuna Mall:Sündinud 27. märts 1913 Sootaga^[1]; 10. mai 1945 Nimburg, Böömimaa^[2]) oli Eesti ja Saksa sõjaväelane (major, -Sturmbannführer).

Sisukord

1 Elulugu
2 Isiksus
3 Autasud
- 3.1 Saksamaa autasud
4 Välislingid
5 Viited

Elulugu

Paul Mathiesen sündis Tartumaal Sootagal 27. märtsil 1913 metsniku noorima pojana. 1921. aastal alustas ta kooliteed Sipe algkoolis, mille lõpetas 1927. aastal. Seejärel astus edasi Tartu Kommertsgümnaasiumi. 1934 lõpetas ta Tartu Poeglastegümnaasiumi elektrotehnika haru. Selles koolis õppis ta õppeainena juba ka riigikaitseõpetust.

Sõjaväelase karjääri algus

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta, vahepeal Mathiesenist Maitlaks saanuna, 21-aastasena ajateenistusse 8. Üksikusse Jalaväepataljoni Valgas. Peale noorsõduriaega asus Maitla 1. septembril 1934 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli aspirantide klassi pioneeri erialale, mille lõpetas 30. juulil 1935. Seejärel teenis ta portupei-aspirandina 2. Üksikus jalaväepataljonis Tartus. Järgmisena astus ta peale eksamite sooritamist 1937 Sõjakooli ohvitseride klassi, mille lõpetas 12. augustil 1938 lipnikuna. Teenistusse asus ta 3. Üksikusse jalaväepataljoni Valgas. 24. veebruaril 1939 ülendati Maitla presidendi käskkirjaga nooremleitnandiks. 1939. ja 1940. aastal tegeles ta ka riigikaitsetöö korraldamise-juhatamisega Tartu gümnaasiumides. 1940. aasta, kui Eesti väeosad Punaarmee koosseisu arvati, saadeti 3. Üksik jalaväepataljon Petseris formeeritavasse 171. jalaväepolku. Peale sõja algust viidi 171. jalaväepolk Pihkvasse, kust liiguti edasi Porhovi lähistele. Seal õnnestus tal end koos kaaslastega sakslastele vangi anda. 16. juulist 7. novembrini 1941 oli Maitla Saksa sõjavangide laagrites: Dünaburgis (Daugavpils), Ebenrodes ja Stablackis.

Saksa poolel

Novembris 1941 vabanes ta sõjavangist ja asus 18. novembril 1941 astus ta teenistusse Tartus formeeritud üksikusse julgestuskompaniisse, mis allutati 37. poitseipataljonile. Pataljon julgestas Pihkvas Saksa lennuvälju. 1942. aasta sügisel ülendati Maitla Oberleutnantiks. Oktoobris astus ta formeeritavasse Eesti Leegioni, mille jaoks isikkoosseisu koondamist alustati Pihkvas. Seal määrati ta esimese 113 kogunenu ülemaks ja saadeti kõik Poola Heidelaagrisse väljaõppele, kuhu jõuti 13.okt. Sealt saadetakse ta varsti ohvitseride täienduskursusele Bad Tölzi. 1943.a aprilli alguses kursus lõppes ja lõpetanud saabusid tagasi Heidelaagrisse. Formeeritud Eesti SS-brigaadis sai Maitlast 45. rügemendi 1. pataljoni 3. kompanii ülem. 1943. aasta sügisel osales Eesti SS-brigaad Neveli rindel lahingutes ja Maitla võitles seal oma kompaniiga hästi. Lahingus üles näidatud vapruse eest sai ta 8. detsembril II klassi Raudristi. Novembris sai ta puhkust ja abiellus 18. detsembril Eestis Aino Angerjasega, kellega sündis 1944. aasta sügisel tütar Kai. 1944. aasta jaanuaris Maitla haigestus ja oli veebruari lõpuni Tartus haiglas. Ta ülendati peagi Hauptsturmführeriks ja aprillis 1944 sai ta formeeritava 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Sama aasta 24. juulil osales Maitla oma pataljoniga venelaste suurrünnaku tagasilöömises Auvere platsdarmil ja teda autasustati I klassi Raudristiga. 29. juulil sooritas ta Sinimägedes oma pataljoniga otsustava vasturünnaku ja sai selle eest 23. augustil 1944 Rüütliristi. Peale Sinimägede lahingut suunati Maitla oma pataljoniga Tartu rindele Venti võitlusgruppi, kus sai 23. augustil õlast haavata. Ta saadeti Tartu haiglasse ja sealt läbi Tallinna laevaga Saksamaale. Tema abikaasal, Ainol, koos äsjasündinud tütrega aga Eestist evakueeruda ei õnnestunud. 1944. aasta lõpuni oli Maitla Bregenzi sõjaväehaiglas. 1945. aasta jaanuari lõpul sai ta rügemendiülema, Harald Riipalu, haigestumise järel varsti Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi ülemaks. Samal ajal võitles diviis Oppelni all. Oppelni juures jäi Eesti diviis piiramisrõngasse. Vägede pääsemisel oli teeneid ka Maitlal. 20. aprillil 1945 ülendati ta SS-Sturmbannführeriks.

Surm

Paul Maitla saatus ei olnud aastakümneid teada, alles 2005. aastal leiti pisut informatsiooni Tšehhi linna tänase Nymburki linnaarhiividest. Peale sõja lõppu üritas Maitla koos sõduritega läbi Böömimaa (tänane Tšehhi) ameeriklasteni jõuda, kuid ta võeti tšehhi kommunistide poolt kinni ja lasti 9. või 10. mail 1945 Nimburgis maha.

Isiksus

Paul Maitlat on iseloomustatud julge, uhke ja optimistlikuna. Ta oli 175 cm pikk, kõhn mees kergelt süttiva loomusega. Juhiomadustena on kirjeldatud teda, kui rahulikku, otsustusvõimelist ja raudse tahtejõuga inimest. Ta oli pidevalt sirgeseljaline, otsustav, trotslik, Rüütlirist kaelas, mütsil surnupealuu, lõkmeil hõbedased rombid. Sakslastega ta väga hästi läbi ei saanud, ent teda respekteeriti. Sakslased kutsusid teda ka "Kugelblitziks" (keravälk). Ta oli tõsine sõjaväelane. Ka rindeoludes nõudis ta korrektseid ettekandeid. Kui taganeti üle mägede ameeriklaste suunas, olla ta öelnud oma Rüütliristi kohta: "Kõlbas mul sellega võidelda - kõlbab ka surra." Võitlus bolševismi vastu oli tema jaoks väga tähtis ja tõsine ülesanne. Ta ütles: "Iga eestlane, kes jaksab kanda relva, peab nüüd valima sõduri tee. Kellelgi pole midagi kaotada peale elu, kõik tuleb tagasi võita."