Otto von Bismarck
| Otto von Bismarck | |
|---|---|
 |
|
| 1. Saksa Keisririigi riigikantsler | |
| Ametis | 21. märts 1871 – 20. märts 1890 |
| Järgmine | Leo von Caprivi |
| Isiklik teave | |
| Sündinud | 1. aprill 1815 Schönhausen, Preisimaa |
| Surnud | 30. juuli 1898 (83-aastaselt) Friedrichsruh, Saksa Keisririik |
| Rahvus | Sakslane |
| Abikaasa | Johanna von Puttkamer |
| Usund | Luterlus |
| Allkiri |  |
Otto Eduard Leopold von Bismarck (
- suuna Mall:Sündinud 1. aprill 1815;
30. juuli 1898) oli Saksa poliitik, esimene Saksamaa riigikantsler. Bismarcki suurimaks teeneks peetakse Saksamaa ühendamist.
Sisukord
Varane elu ja poliitilise tegevuse algus
Bismarck sündis Schönhausenis Magdeburgi lähedal junkruperekonnas.
Ta õppis 1832–1835 Göttingenis ja Berliinis õigusteadust.
1851–1859 oli Bismarck Preisi saadik Frankfurdi liidupäeval, 1859–1862 Venemaal ja seejärel lühikest aega Prantsusmaal.
Preisimaa peaminister
1862–1890 oli Bismarck Preisi peaminister ja välisminister. Eirates konstitutsioonilisi norme ja ägedas konfliktis saadikutekojaga reformis ta sõjaväe ning asus ühendama Saksamaad ülalt „vere ja rauaga“.
Saksamaa ühendamine
Pärast Viini kongressi asus tulevase impeeriumi piires 37 monarhiat ning neli vabalinna. Kõik see kokku andis Saksa Liidu eesotsas Austriaga.
1864. aastal vallutas Preisimaa liidus Austriaga Taanilt Schleswigi ning Holsteini ja purustas 1866 Austria-Preisi sõjas Austria. Bismarck sai 1867 asutatud Põhja-Saksa Liidu kantsleriks.
1870. aastal provotseeris Bismarck Preisi-Prantsuse sõja.
Võidukad sõjad Taani, Austria ja Prantsusmaaga tipnesid Saksa Keisririigi väljakuulutamisega Versailles' lossi peeglisaalis 18. jaanuaril 1871. Pealtnäha kergete võitude taga seisis Bismarcki tohutu diplomaatiline talent ning Preisi armee moderniseerimisele kulutatud hiigelenergia.
Uue suurriigi teke Kesk-Euroopas lammutas vana jõudude vahekorra ja tekitas umbusku naabrites. Saksamaa nõrk geopoliitiline asend nõudis tugevat poliitikat: omada jõudu selleks, et ei peaks seda kasutama, vältida konflikte niivõrd, kui riiklikud huvid seda võimaldavad.
Saksa Keisririigi riigikantsler
18. jaanuaril 1871, kui loodi Saksa Keisririik, nimetati Bismarck riigikantsleriks. Riigipäeval tugines ta junkrute ja suurkodanluse blokile, 1872–1878 võitles Kulturkampfi raames Saksamaa lõuna- ja lääneosa opositsiooni vastu, paljastas Prantsusmaa revanšitaotlusi ning püüdis Prantsusmaa ja Venemaa lähenemist vältida Kolmekeisriliidu (1873) ning Edasikindlustamislepingu (1887) abil. Ta juhtis Kolmikliidu moodustamist ning toetas Saksamaa 1884–1885 alanud koloniaalekspansiooni.
Välispoliitika
Suurbritanniat Bismarck ei usaldanud, Prantsusmaad vihkas: „Gallia kukk ei suuda kuidagi üle elada, kui keegi kireb Euroopa kanalas kõvemini.“
Loomulikke liitlasi oli Bismarck sunnitud nägema Austria-Ungaris ja Venemaas, lõpupoole üha rohkem viimases: „Prantsusmaaga ei saa kunagi tulla rahu, Venemaaga kunagi vajadust sõjaks.“
Ohtu kahe riigi suhetele nägi Bismarck ässitustöös: „Vene avalik arvamus on harukordselt loll ja ajakirjandus harukordselt valelik, üks uskudes ja teine väites, nagu oleks Saksa-Austria liidu taga esimese agressiivsed kavatsused.“
Bismarcki välispoliitilisi võimeid hinnates ütles keiser Wilhelm I, et see on ainus mees, kes suudab viie palliga (loe: Euroopa suurriigiga) žongleerida nii, et kaks neist on kogu aeg õhus.
„Mitte kauges tulevikus pean ma enda peale võtma Preisi poliitika juhtimise. Minu esmaülesandeks on, Maapäeva abiga või abita, Preisi armee reorganiseerimine. Edasi kasutan ma esimest sobivat ettekäänet, et kuulutada Austriale sõda, likvideerida Saksa Liit, painutada oma mõju alla keskmised ja väikesed Saksa riigid ning luua ühtne Saksamaa Preisi juhtimisel. Ma tulin siia selleks, et anda sellest teada kuninganna ministritele.“ – Bismarcki sõnad Benjamin Disraelile 1862. aasta suvel
„Ettevaatust selle mehega. Ta ütleb nii, nagu mõtleb,“ olevat Disraeli hiljem öelnud oma sõbrale.
Sama aasta lõpus sai Austria saadik Karolyi sõna-sõnalt kuulda järgmist: „ Meie suhted peavad muutuma paremaks või halvemaks kui nad on. Olen valmis koos Teiega tegema katset neid parandada. Kui see ei õnnestu Teie keeldumise tõttu, siis ärge lootke, et Teil läheb korda meid kammitsas hoida paljaste fraasidega liidust ja sõprusest. Teil tuleb tegemist teha Euroopa suurriigiga.“
Töölispoliitika nurjumine ja välispoliitikaalased lahkhelid keisriga põhjustasid 1890. aastal Bismarcki errusaatmise.
Viimased aastad
1888. aasta märtsis suri Wilhelm I, juunis astus troonile Wilhelm II. Uus keiser tahtis ise olla suur. 29. märtsil 1890, kaks päeva enne oma 75. sünnipäeva lahkus Bismarck Berliinist. Saksa-Vene tagalalepingut pikendama saabunud krahv Šuvalovil oma ülesannet täita ei õnnestunud. Liit Venemaaga oli minetanud oma tähtsuse.
Oli alanud uus, Bismarcki-järgne ajastu Saksa välispoliitikas. 1893. aasta lõpus sai teoks Prantsuse-Vene sõjaline allianss. Oli juhtunud see, mida Bismarck kõige rohkem kartis: tekkis sõja oht kahel rindel.
Erus olles jälgis kunagine „raudne kantsler“ teraselt välispoliitikat. Kuni surmani 1898. aastal ilmusid Hamburger Nachrichtenis tema analüüsid, kriitikad ja prognoosid.
Ilmselt väljamõeldud versiooni järgi olevat Bismarck mõni aeg enne surma meeltesegaduses hüüdnud: „Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!“
Tegevus ühingutes
Otto von Bismarck oli Corps Hannovera Göttingeni vilistlane.
Seosed Eestiga
Bismarck külastas ka Eestit. Räägitakse, et külaskäigu ajal Raikkülla Alexander von Keyserlingi juurde olevat ta istutanud mõisaparki tamme ja katsunud talumeestega jõudu õllevaadi kergitamises.
