Oleviste kirik

Oleviste kirik on kirik Tallinnas, mis on pühendatud Olav II Haraldssonile. Kirikut on esimest korda mainitud 1267. aastal ja 14. sajandil ehitati see põhjalikult ümber.

Kirikut kasutab tegevuseks 1950ndast aastast Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit.

Kirikuhoone

Oleviste kiriku hoone on säilinud 15. ja 16. sajandi alguse ümberehituste ajast, kirikuga teostati ümberehitusi pärast 1625. ja 16. juuni 1820. aastal pikselöögist tekkinud tulekahju, mille tagajärjel kirik kaotas tornikiivri. Tornikiiver taastati alles 1840. aastal ning samal ajal valmis ka kiriku neogooti stiilis sisustus.

Kiriku altari valmistasid Friedrich von Maydell ja Johann Exner 1835. aastal, altarimaali Wilhelm von Kügelgen 1834. aastal.

Kirikus asuvad Püha Maarja (Breemeni) kabel, mis valmis 1521. aastal, autorid Bernt Wolf, Gert Koningk, kabel asub koori lõunaküljel Pika tänava pool ning kabeli välisseinas asub kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf.

Ajalugu

12.–13. sajand

Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esmakordselt on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi, et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.

14.–15. sajand

14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364 valmis torn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses püstitati uus kooriruum. Pärast 11. mai 1433 suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus 1436–1450 ning seda juhtis Andreas Kulpesu. Vana pikihoone ning kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Baltimaade kõrgeim), ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit.

16. sajand

Koos 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiivriga oli kirik 115–125 meetri kõrgune. Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel 1513–1523. Olgugi, et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika näiteid Tallinnas.

15. septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik kannatada ei saanud.

Väidetavalt oli Oleviste kirik aastail 1549–1625 maailma kõrgeim ehitis. See arvamus põhineb 1778. aastal kiriku tornist leitud kirjal, mille järgi olevat enne 1625. aasta tulekahju kiriku torni kõrgus olnud 84 sülda. Samas pole selge, milliseid süldu on mõeldud. Reini süldades vastab see 159, Hamburgi süldades 161, Vene süldades isegi 179, aga Tallinna süldades 134 meetrile.

17. sajand

1602. aastal ehitati ühele Maarja kabeli piilarile päikesekell, mis on vanim säilinud päikesekell Eestis.

Ööl vastu 29. maid 1625 süütas pikne kiriku torni. Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti, ning jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast. Uus torn valmis 1651. aastal, kuid see ehitati endisest madalam – 135 meetri kõrgune. Ka aastatel 1693, 1698, 1700, 1707, 1719 ja 1736 märgitakse torni vigastusi ja väiksemaid tulekahjusid pikselöökide tagajärjel.

19. sajand

Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aastal, ööl vastu 16. juunit, mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsuse tõttu kiriku päästmise asemel ümbruskondseid maju evakueerida, ei tegutsetud tule kustutamisel operatiivselt ning tuli levis teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kirku sisustuse täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareid. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus.

Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Venemaa keisrid Aleksander I ja Nikolai I. Kiriku taastamine läks maksma üle 500 000 rubla. Välisilmesse lisandusid neogooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses: 123,7 m ning kaeti vasega. Kirik taasavati 16. juunil 1840.

20. sajand – tänapäev

27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. aasta septembris anti kirik baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele. 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.

Kirikutornis 60 meetri kõrgusel on külastajatele avatud aprillist novembrini vaateplatvorm.

Torni tipus paikneva kullatud muna läbimõõt on 114 cm.

Tänapäeval, kui Tallinnasse ehitatakse juurde uusi kõrghooneid, on Tallinna Linnavalitsus määrustanud, et need ei oleks kõrgemad kui Oleviste kiriku praegune kõrgus – 123,7 meetrit maapinnast.

Mall:Eelnev-järgnevMall:Eelnev-järgnev