Molotovi-Ribbentropi pakt
Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel (vene Договор о ненападении между Германией и Советским Союзом) ehk Molotovi-Ribbentropi pakt oli mittekallaletungileping Saksamaa (Kolmanda Riigi) ja NSVL vahel, millele kirjutasid Moskvas 23. augustil 1939 alla NSVL välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop.
Enim tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid. Esimene salaprotokoll allkirjastati lepingu sõlmimise ajal, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks.
Teise salaprotokolliga muudeti Poola ja Baltikumi esialgset jagamist.
Kolmanda salaprotokolliga loobus Saksamaa talle Nõukogude Liidu poolt esialgu antud õigusest osale Leedu territooriumist, mille eest Nõukogude Liit kohustus tasuma.
Kahepoolne mitte-kallaletungi-leping kehtis kuni Operatsioon Barbarossani 22. juunil 1941, mil Saksamaa ründas NSVL-i.
Eesti Iseseisvuspartei avaldus MRP 70. aastapäeva puhul
|
Järgnev tekst ei ole artikkel, vaid väljavõte allikast. Teksti päritolu on viidatud. |
|
Rahvusaate vaenlased on rakendanud oma propagandavankri ette ka Molotov-Ribbentropi pakti ning levitavad sellega seoses pooltõdesid ja lausvalet igal sammul. Sel moel ähmastatakse ühiskonna teadmisi tegelikult toimunust ja katsutakse panna enamus inimesi uskuma võimulolijatele kasulikke seisukohti. 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud, Saksa välisminister Joachim von Ribbentropi ja Nõukogude Liidu välisminister Vjatšeslav Molotovi allkirja kandvat lepet kujutatakse Teise maailmasõja vallapäästjana, leppe salaprotokolle aga Baltimaade, sealhulgas Eesti vallutamise loana. Luuakse mulje, et Eesti iseseisvuse kadumises on süüdi Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sel 1939. aasta augustipäeval Moskvas tehtud sobing koos oma salaprotokollidega. Tegemist on parimalgi juhul pooltõega, otse öeldes aga lausvalega. Molotov-Ribbentropi pakt (lüh. MRP) andis Eesti tõepoolest N. Liidu mõjusfääri, kuid Eesti okupeeriti ühe teise suurriikide sobingu alusel, mitte aga MRP alusel. „Kuna Eesti, Läti, Soome ja Poola ei nõustunud 1939. aasta kevadest peetud brittide, prantslaste ja Nõukogude Liidu vaheliste kõneluste mõjul Punaarmeed „julgeolekugarandina“ sisse lubama ning lääne suurriigid ei nõustunud meid tagaselja maha müüma, pöördus Stalin Hitleri poole, kellel ei olnud südametunnistuse piinu. Alles siis sai „hääletu alistumine“ võimalikuks,“ kirjutab „Eesti Päevaleht“ oma MRP-teemalises juhtkirjas päev enne MRP 70. aastapäeva, 22. augustil 2009. See juhtkiri kubiseb valedest ega väärikski eraldi tähelepanu, kuna tegemist on vaid ühe näitega selle kohta, kuidas massiteabevahendite abil inimeste ajalooteadmisi ja seeläbi ka käitumist võimulolijatele kasulikus suunas proovitakse muuta. Käesoleval juhul sobib kõnealune tsitaat MRP-ga seostuvate valede kummutamiseks aga väga hästi. Eesti okupeerimise ja annekteerimise tegelikuks põhjuseks oli hoopis Kolmikpakt – N. Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa vaheline lepe, mis jättis meid me agressiivse idanaabri mõjusfääri. See, MRP-st tunduvalt küünilisem sobing sõlmiti vähem kui kaks kuud pärast MRP-d, 15. oktoobril 1939; selgi korral Moskvas. Ametlikult oli tegemist kõnealuse kolme riigi sõjalise koostöö lepinguga. Kolmikpakti kohaselt anti nõukogude mõjusfääri peale Baltimaade ka näiteks Soome ning Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra. Juba 1939. aasta augustis oli Moskvas olevale Inglise-Prantsuse sõjaväedelegatsioonile saadetud Londonist salatelegramm, kus oli mustvalgel kirjas: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks.” Seda teades on ülimalt küüniline väita, et „lääne suurriigid ei nõustunud meid tagaselja maha müüma“. Seda teades on aga ka väga lihtne taibata, miks taasiseseisvumisjärgse Eesti juhtkond Kolmikpakti eirab ja kogu oma energia MRP materdamisele suunab. Olid ju Eesti tagaselja mahamüüjaks needsamad (lääne)riigid, keda Eesti juhtkonnal on kombeks „me lääne sõpradeks“ nimetada ja kelle kaudu N. Liidu õigusjärglane – Venemaa – kaasajalgi oma tahtmisi Eestile peale surub. Põhimõte „idapoolne vaenlane saavutab oma tahtmise läänepoolsete sõprade abiga“ kehtib Eesti puhul endiselt. MRP salaprotokollide avalikustamise eest võidelnud eesti rahvuslased tegid omal ajal ära väga tubli töö. Tollal olid nende jõupingutused väga asja- ning ajakohased ja aitasid Eesti iseseisvuse taastamisele oluliselt kaasa. Seda nii enne kui ka pärast läbimurdelist dokumenti – 1979. aastast pärinevat Balti apelli. Praeguseks on me teadmised aga toonase ajaga võrreldes märgatavalt paranenud ning uute ajalooteadmiste valguses me lihtsalt ei saa 1939. aastal ja hiljemgi toimunut vanaviisi käsitleda. Üks asi on 1939. aastaga võrreldes aga praegugi sama: suurriikide omavaheline koostöö käib üle Eesti pea, nende Eestit puudutavad otsused seevastu puudutavad eestlasi vägagi otseselt. Eesti Iseseisvuspartei kutsub kõiki Eesti inimesi üles säilitama MRP 70. aastapäevalgi kaine meel ning mitte minema kaasa ajalugu võltsida tahtvate võimurite propagandaga.[1] |
Viited
Välislingid
- Hindrek Piiber: Briti, Prantsuse ja N. Liidu salapaktist
- Pakti ja lisaprotokolli saksakeelne tekst
- Pakti ja lisaprotokolli venekeelne tekst Vikitekstides
- Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide eesti keelde tõlkimisest
