Max Amann
Max Amann (
- suuna Mall:Sündinud 24. november 1891 München;
10. märts 1957 München) oli saksa poliitik ja kirjastaja. Sõja lõpus SS-Obergruppenführer.
Sisukord
Elu
Haridus
Max Amann sündis 24. novembril 1891 Münchenis. Aastatel 1898-1906 käist ta rahvakoolis, pärast seda 1906-1911 kaubanduskoolis Münchenis, seejärel oli ta advokaadibüroos praktikal. Õpitud elukutse oli Amannil kaupmees.
Esimene maailmasõda
21. oktoobril 1912 asus ta teenistusse. Amann teenis esialgu 1. Baieri jalaväerügemendis, selles üksuses läks ta lahingusse ning sai haavata, hiljem saadeti ta veeblina ja ohvitseri asemikuna Baieri Jalaväe rügementi 16. Saatuse tahtel sattus ta samasse kompaniisse, kes teenis ka Adolf Hitler. Seal kohtusid nad esimest korda. Tutvusest arenes kamraadlus. Amann kaotas hiljem granaadiplahvatuses vasaku käe.
Weimari vabariik
Pärast maailmsõda kohtas ta Münchenis taas Adolf Hitlerit ning nii sattus ta NSDAP-sse. Partei esimeses peakorteris Sternecker-Gasse töötas ta esialgu vabatahtlikus ametis. 1. oktoobril 1921 astus Amann NSDAP-sse (liikmenumber 3) ja loobus oma senisest töökohast.
Aastatel 1921 kuni 1923 juhtis ta partei ja selle väljaande Völkischer Beobachter äriasju. 1922 sai temast kirjastuse Franz-Eher-Verlag direktor ja pressiasjade Reichsleiter.
Kuid Marss Feldherrenhallele purustas Max Amanni ambitsioonid. Tema, kes ta oli kolonni eesotsas marssinud, anti kohtu alla ja mõisteti süüdi. Adolf Hitler lõi talle oma teoses „Mein Kampf“ kestva meenutuse. Ta oli kuus kuud vanglas. Seejärel ta vabastati ja ta alustas taas kohe tööga NSDAP-s.
9. novembrist 1924 kuni (aprillini 1933) oli ta linnanõunik Müncheni linnavolikogus. Ta ehitas Völkischer Beobachteri jaoks välja soliidse vundamendi, mis ilmus esialgu kord nädalas, hiljem juba iga päev.
Alates 1925. aastast ehitas ta Franz-Eher-Verlagi ümber NSDAP peakirjastuseks ja vormis sellest löögijõulise pressiimpeeriumi, mis andis mh väljaVölkischer Beobachterit ja SS-i võitluslehte Das schwarze Korps.
9. juunist 1928 kuni 12. juunini 1930 oli ta ülembaieri maakonnapäeva liige.
Kolmas Riik
Pärast nn Võimu ülevõtmist oli Max Amann – Joseph Goebbelsi ja Otto Dietrichi kõrval – suur mõju saksa pressile.
1933. aastal sai ta Riigipressikoja Reichspressekammer) presidendiks, mis oli Goebbelsi juhitud Riigikultuurikoja (Reichskulturkammer) osakond. 28. juunil 1933 võttis ta üle Saksa ajalehtede kirjastajate liidu („Vereins Deutscher Zeitungsverleger“ (VDZV)) juhtimise, millega ta kindlustas enesele kontrolli kirjastuste üle.
Amann oli tuntud kui Hitleri finantsnõunik ja haldas Mein Kampfist saadud tulu, mida oli Eher-Verlagis ilmunud üle kümne miljoni eksemplari. Amann oli ka see inimene, kes veenas Hitlerit, muutma raamatu pealkirja Mein Kampfiks.
Alates 1941. aastast oli Amann SS-Obergruppenführer.
Pärast sõda
4. mail 1945 vahistati ta ameeriklast poolt ning jäi esialgu 1948. aastani vangistusse.
Kohtuprotsessis mõisteti ta siis 8. septembril 1948 kehavigastuste tekitamise eest 2 ½ aastaks vangi.
Juba 6. detsembril 1948 mõisteti talle (1 kategooria) „peasüüdlasena“ 10 aastat sunnitööd ja kogu vara konfiskeerimine, otsust leidis 1949. aastal veelkord kinnitamist.
Ta vabanes enneaegselt vanglast 1953. aastal. Oma elu viimased aastad veetis ta vaesuses, üksilduses ja kibestunult Münchenis, kus ta märtsi 1957 65-aastaselt suri.
Autasud
- Raudrist (1914) II klass
- Rindevõitlejate Aurist
- Vereorden
- NSDAP Kuldne Aumärk
- Vanade Võitlejate Auvinkel
- NSDAP Teenistusautasu pronksi, hõbedas ja kullas
- SS-i Teenistusautasu
- Reichsführer-SS Aumõõk
- SS-Ausõrmus
