Mandunud kunst

„Mandunud kunst“ (saksa keeles entartete Kunst) on mõiste, mida kasutati natsionaalsotsialistlikul Saksamaal enamiku moodsa kunsti kohta.

Mõiste ei ole üheselt defineeritud, kuid sellega on enamasti mõeldud ebanormaalseks peetud kunstisuundi.

Terminit kasutas oma kirjandis „Stuudium kreeka luule kohta“ esmakordselt saksa kultuurifilosoof Friedrich Schlegel. Kunstnike seas hakkas seda mõistet kasutama juut Max Nordau. Nordau käsitles oma teoses „Entartung“ (tõlkes „mandumine“, „võõrandumine“ või „tõuvõõrandumine“) eelkõige maalikunsti mandumist.

Mandunud kunsti problemaatika tõusis Saksamaal eelkõige esile natsionaalsotsialistlikul ajastul. Natsionaalsotsialistid nimetasid kõiki kunstistiile mandunud kunstiks, mis ei olnud kooskõlas natsionaalsotsialistliku arusaamaga kunstist.

„Mandunud kunst“ oli ka 19. juulil 1937 Münchenis avatud rändnäituse nimi.

Kuna mõiste on seotud natsionaalsotsialismiga, välditakse tänapäeval selle kasutamist. Saksamaa Liitvabariigis on mõiste Entartung (tõuvõõrandumine) kasutamine tabu.