Leopold Johanson

Leopold Johannes Johanson (15. veebruar 1888 Tartu – 5. detsember 1941 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti poliitik ja ajakirjanik.

Ta töötas aastatel 1903–1907 trükiladuja õpilasena Postimehe toimetuses ning 1907–1911 trükiladujana Helsingis ja Tallinnas.

Aastail 1912–1913 oli ta Postimehe reporter, 1914–1919 Tartu Üldise Haigekassa asjaajaja ja 1916–1917 Tartu toitluskomitee pearaamatupidaja.

Ta osales poliitikas, olles Tartu linnavolikogu liige (1917–1921) ning Asutava Kogu (1919–1920), Riigikogu (1920–1937) ja I Riigivolikogu liige (1938–1940). Aastail 1928–1929 oli ta töö-, hoolekande- ja haridusminister August Rei valitsuses ja aastail 1932–1933 teedeminister Konstantin Pätsi neljandas valitsuses. Aastail 1919–1920 töötas ta Töö- ja Hoolekandeministeeriumi kindlustusasjade juhataja kohusetäitjana.

Lisaks poliitilisele tegevusele oli ta Eesti Haigekassade Liidu sekretär (1925–1940) ja Tallinna Töölisteatri asjaajaja (1934).

Arreteeriti NKVD poolt Tallinnas. Mõisteti surma, suri eeluurimise ajal nõukogude vangilaagris.

Ühiskondlik tegevus

Leopold Johanson oli Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei, hiljem Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei liige.

Ta oli tegev mitmesuguste ajakirjandusväljaannete toimetustes (Töö ja Tervis, Sotsiaaldemokraat, Tulevik, Rahva Sõna).

7. märtsil 1939 tegi ta Riigivolikogus ettepaneku keelata jahipidamine metsluikedele põhjendusel, et kui isegi nii ebaesteetilised loomad, nagu metssead, on kaitse all, siis seda enam peaksid seda olema ilusad linnud. Ettepanek võeti vastu.

5. detsembril 1939, kolm kuud pärast Teise maailmasõja algust ja üle kuu aja pärast baaside lepingu sõlmimist, väljendas ta hämmastust kodanliku õhukaitse tegevuse suhtes, küsides, mis siis lahti on.

Isiklikku

Leopold Johanson oli abielus Anna Lassmanniga (1914–1915) ja Aleksandra Lassmanniga (alates 1916. aastast).