Julius Streicher

Allikas: Metapedia
Julius Streicher

Julius Streicher (

  1. suuna Mall:Sündinud 12. veebruar 1885 Fleinhausen; Surmaruun.png 16. oktoober 1946 Nürnberg) oli natsionaalsotsialistlik poliitik ja ajalehe „Der Stürmer“ väljaandja. Streicher kuulub nende 24 inimese sekka, kes Nürnbergi protsessil poomise läbi hukati. Nendest, kes mõrvati sel 16. oktoobril pidi Streicher, oma kõnede ja kirjutiste eest, surema kõige vaevalisemalt.

Noorusaeg

Julius Streicher oli üks Friedrich ja Anna Streicheri üheksast lapsest. Friedrich Streicher oli kooliõpetaja. Ka Julius Streicher pidas aastatel 1905–1909 õpetaja ametit. Juba 13-aastaselt oli ta seda ametit asunud õppima. Aastal 1909 lasi Streicher end üle viia Nürnbergi, seal abiellus ta neli aastat hiljem Kunigunde Rothiga. Perre sündis kaks poega, Lothar (1915) ja Elmar (1918).

Esimese maailmasõja eel kuulus Streicher mitmesse parteisse. Ta võttis saksa jalaväe koosseisus osa rasketes Esimese maailmasõja lahingutest Prantsusmaal ning saavutas nooremleitnandi (Leutnat) auaste. Hiljem osales ta veel lahingutes Rumeenias ja Itaalias. Lahinguvapruse eest teenis ta välja mitmed autasud. Esimesena kompaniis sai oma esimese klassi Raudristi. Streicher võeti ka ohvitserikandidaadiks, mis oli haruldane juhus, kuna tollal võisid ohvitserideks saada enamasti vaid aadlikud. Oma lahingutest kirjutas Streicher hiljem ka ajalehes „Der Stürmer“.

Aastal 1918 okupeerisid liitlasväed Nürnbergi linna ja kehtestasid näljablokaadi, et Saksamaa nõustuks Versailles rahulepinguga. Selle lepingu alusel määrati saksa sõjaväe suuruseks 100 000 meest. Weimari vabariigis valitses kohutav inflatsioon, mis kaotas kogu rahva säästud. Nii tekkis võõrastel (sh juutidel) hea võimalus soetada endale ajalehti, tööstusi, elamuid jne. Tööpuudus suurenes järsult. Kuid Streicheril oli õnneks ta õpetaja töökoht, mis tagas talle sissetuleku. Saksamaa linnades valitses kodusõda, ühel pool olid endised sõjamehed vabakorpustes ja teisel poolel juutide juhitud bolševikud. 1919. aastal oli Streicher olnud üheks antisemiitliku erakonna – Saksasotsialistliku partei – Nürnbergi grupi asutajaks. Streicheril oli suurepärane kõnelemisoskus, mille läbi sai ta kiiresti kuulsaks. Ta kõneles juutide osast poliitikas. Sellest, et juudid on sisuliselt riik riigis, mis on Saksamaa tuleviku jaoks väga ohtlik. Ning pööras tähelepanu ka sellele, et juudid ei ole sakslastega üks rass. Juudid on võõrad ning sellistena tuleb neid ka kohelda, leidis Streicher. Üheks Streicheri efektseks propagandavõteteks võtteks oli juutide endi tsiteerimine.

Natsionaalsotsialism ja NSDAP

Aastal 1920 kandideeris ta esmakordselt natsionaalsotsialistide nimekirjas. Sel ajal nägi Streicher ka teost nimega „Siioni tarkade protokollid“. Streicheril oli Nürnbergis ligi 2000 poolehoidjat. Füürer soovis ühendada mõlemad parteid ja nii liitus 1922 Saksasotsialistlik partei NSDAP-ga. Streicheril oli sel ajal väga tihe päevakava. Ta korraldas vähemalt korra nädalas massiürituse, andis välja ajalehte ja pidas samal ajal veel kooliõpetaja ametit.

Pärast 1923. aastal sündmusi vabastati Streicher õpetaja ametist kuna ta oli osalenud ebaõnnestunud 9. novembri riigipöördekatses. Talle mõisteti karistuseks kõigest üks kuu vanglat. Oma senise hea käitumise tõttu lubati ta 39-aastaselt pensionile. 1925–1940 oli Streicher Kesk-Frangimaa, hiljem Frangimaa Gauleiter. 1924–1932 oli ta Münchenis maasaadik (Landesabgeordneter). Pärast seda Riigipäeva (Reichstag – Saksamaa parlament) liige.

Streicher saavutas SA-Obergruppenführeri auaste. Ta oli partei (NSDAP) üks aktiivseimaid antisemiite, ta korraldas pidevalt juutide vastu demonstratsioone ja boikotte. Samal ajal oli ta ka antisemiitliku võitluslehe „Der Stürmer“ väljaandja. See nädalaleht oli ilmuma hakanud 20. aprillil 1923. Ajaleht kandis alatiitlit „Nürnbergi nädalaleht tõe leidmiseks“. Aastatel 1923–1933 anti Der Stürmer viis korda kohtusse. Kokku pidi Streicher veetma kaheksa kuud vanglas kohtuotsuste eiramise tõttu ja keelatud lehenumbrite levitamise eest. Võitluslehe tiraaž kasvas pidevalt, suurim trükiarv saavutati 1940 – kaks miljon eksemplari. Selleks ajaks oli Stürmeril umbes 300 kaastöölist. Sealhulgas mõned juudid, kes kirjutasid lehe kõige antisemiitlikumad lood üldse. Üks nendest juutidest oli Jonas Wolk, kes sai oma töö eest head palka. 1941 oli Stürmer avanud filiaalid Viinis, Prahas, Strasbourgis ja Taanis. Alates aastast 1937 hakati sagedasti Stürmeri esikaanel avaldama hüüdlauset: „Juudid on meile õnnetuseks!“ Mis pärineb 19. sajandi saksa ajaloolaselt Heinrich von Treitschkelt. Streicheri üks lemmikütlusi oli ka: „See, kes teab tõde ja seda välja ei ütle, on hädine argpüks!“

Ebasoosingusse sattumine

1939 oli Streicher välja käinud salvava ütluse Göeringi pihta, ning see alustas nüüd tegutsema Streicheri vastu. 1940 vabastati Streicher kõigist partei ametitest. Teda süüdistati oma võimu kuritarvitamises, sh juutide riigistatud valduste ja ettevõtteid omandamises. Need süüdistused osutusid hiljem alusetuteks. Kuid Göring moodustas salajase komisjoni, kes mõistis Streicheri süüdi. Göring, Himmler ja Hess nõudsid ka Stürmeri sulgemist selle „liigse“ antisemitismi tõttu. Stürmer oli eelnevalt kritiseerinud ka Göringi juudisõbralikkust ja nõudnud pooljuudist Luftwaffe kindral Milchi tagandamist. Millepeale Göering oli öelnud: „Mina otsustan, kes on juut ja kes mitte!“ Kuid Füüreri otsesel käsul jäi Stürmer Steicheri omandisse. Hitler luges regulaarselt Stürmerit ning arvas, et selle ajalehe sulgemine teeks rõõmu juutidele kogu maailmas. Streicheri lehte tellisid sel ajal juba miljonid inimesed. Kuid Adolf Hitler pidi siiski keelama Streicheril kõnelemised ja koosolekute korraldamised. Streicher kaitses end ka süüdistavate komisjonis. Paraku läks seal asi väga äkiliseks. Ta nimetas oma süüdistajaid valetajateks ning see lõppes sellega, et Nürnbergi politseiülem Martin tõmbas oma kabuurist välja püstoli ning ähvardas Streicheri kohapeal maha lasta. Pärast seda intsidenti oli Hitler sunnitud saatma Streicheri nö „pensionile“. Lisaks Nürnbergi politseiülemale kuulus ta vaenlaste hulka ka linna meer. Streicher sai ta keelu Nürnbergi linna sisenemiseks. Pärast seda elas ta linnast väljas ühes talus nimega Pleikershof. Ta oli sõna otseses mõttes koduarestis, ta ei saanud/tohtinud käia oma kontoris, teda ei teda tohtinud külastada riigiametnikud. Hitler aga saatis Streicherile ühe kulleri, kes käis edasi tagasi toimetuse ja Streicheri vahet. Nii sai Stürmeri tegevus jätkuda. 1943 suri Streicheri naine Kunigunde. Mais 1945 abiellus ta Adele Tappega, kes oli olnud viis aastat tema sekretär.

Vahistamine

23. mail 1945 arreteeriti Streicher Alpides. Arreteerijaks oli juudist USA major Henry Plitt, kes oli vihje saanud, et piirkonnas elab kõrge nats. Plitt lennutati peagi pärast seda saavutust USA-sse tagasi ning New Yorkis kuulutai tema auks välja isegi „Major Plaid Day“, juudid tähistasid sellega „maailma number üks antisemiidi“ kättesaamist.

Nürnbergi protsess

Oma vangistusaja kohta andis Streicher teada enda paljudest väärkohtlemistest valvurite poolt. Ühest sellisest juhtumist andis ta (kirjalikult) teada oma advokaadile dr Hans Marxile, kuidas juudid ja neegrid olid teda ta kongis peksmas käinud. Toodud juhtumist on säilinud foto, kus Streicher on alasti, üle kere on tal peksmise jäljed ning kaelas silt kirjaga „Julius Streicher, juutide kuningas“. Dr Marx kandis juhtunust ette kohtunikule, kes sellest raevus ja käskis selle kohtuprotokollidest kõrvaldada, kuid need kaebused on siiski alles jäänud helisalvestustel. Samuti on ka Streicheri enda poolt kohtule esitatud kaebustega. Kirjastaja ja poliitik Streicher mõisteti Nürnbergi „põhisõjakurjategijate“ protsessil talle esitatud neljast süüdistuspunktis süüdi ühes (inimsusvastased kuriteod) ja talle määrati surm poomise läbi.

Kohtuotsuse täideviimine ei õnnestunud või ei olnud määratud õnnestuma, kuna Streicheri kael ei murdunud kukkumisest ning juudist timukas John C. Woods viis selle käsitsi täide. USA ajakirjad (Stag Magazine, detsember 1946) kirjutasid hiljem, et timukas Woods võttis tahtlikult kasutusele liiga lühikese nööri, mis tagas aeglase surma. Woods andis hiljem ka intervjuu USA sõjaväe ajakirjale Stars and Stripes, seal ütles ta uhkusega: „...nende natside poomine oli parim, mida ma oma elus teinud olen.“

Streicher olevat hukkamisruumi sisenenud surmapõlglikkusega. Poomisplatvormile viival trepil hüüdis ta ainukesena: „Heil Hitler!“ Ta oli ainukene hukatavatest, kellele ei antud õigust viimsete sõnade ütlemiseks. Ta hüüdis vaid: „Küll bolševistid ka teid ühel päeval üles poovad. See on minu purimipüha 1946.“ Ning kui talle kott üle pea tõmmati ütles ta oma viimased sõnad: „Mina lähen oma Issand Jumala juurde. Adele, mu kallis naine.“ Omaksed ei saanud isegi hukatuid näha ja nende tuhk puistati Isari jõkke.

Tsitaate

„Kui me soovime rahu, siis peame me vabanema sõjast kasulõikajatest.“
„Juht pole surnud! Ta elab edasi oma jumaliku vaimu loomingus. See kestab üle nende aja, kes olid saatuse poolt neetud, mitte mõistma Juhti, kui ta veel elas. Nemad sängitatakse ja koos sellega nad unustatakse. Kuid Juhi vaim kestab läbi aegade ning temast saab orjastatud rahva ja inimkonna lunastaja.“ - 3. august 1945

Kirjandus

  • Peter Hüttenberger: Die Gauleiter. Studie zum Wandel des Machtgefüges in der NSDAP, Stuttgart 1969
  • Franz Pöggeler: Der Lehrer Julius Streicher. Zur Personalgeschichte des Nationalsozialismus, Frankfurt (M.) u. a. 1991

Välislingid

Teosed

Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Julius_Streicher&oldid=10585"