Hando Ruus
Hando Ruus (sündinud Harald-Ferdinand Ruhs,
- suuna Mall:Sündinud 16. mai 1917 Tallinn;
arvatavasti 31. märts 1945 Leningrad) oli Eesti (lipnik) ja Saksamaa sõjaväelane (
-Hauptsturmführer) ning kunstnik.
Elu
Harald-Ferdinand Ruhs sündis 16. mail 1917 Tallinnas mereväeohvitseri pojana. 1. septembril 1923 läks Hando Ruus Tallinna I algkooli ning lõpetas selle 1930. aastal.
Pärast algkooli lõpetamist jätkas ta haridusteed Riigi Kunstikoolis graafika erialal prof. Günther Reindorffi õpilasena. Kunstikooli üld- ja töökodade astme lõpetas ta 1938. aastal ja läks seejärel ajateenistusse 10. Üksikusse Jalaväepataljoni Tallinnas.
Aastal 1939 muutis ta oma nime Hando Ruusiks. Samal aastal asus ta õppima Sõjakooli aspirandikursusele, mille lõpetas laskuri erialal 1940. Ruus suunati teenima 1. Jalaväerügementi. Ajateenistuse lõpetas ta septembris 1940.
Pärast sõjaväeteenistuse lõpetamist jätkas Ruus õpinguid kunstikoolis meistriklassis, mille lõpetamisel 1941. aasta kevadel omandas rakenduskunstniku kvalifikatsiooni.
1941. aastal toimunud Nõukogude mobilisatsioonist hoidis Ruus kõrvale, varjates end metsas. Pärast Eesti vabastamist bolševismist astus ta Omakaitsesse.
16. septembril 1941 liitus Ruus Viljandis formeeritava 38. politseipataljoniga, kus ta määrati 2. kompanii 2. rühma ülemaks.
Pärast väljaõpet jaanuaris-veebruaris 1942 suunati politseipataljon Venemaale Luuga-Novgorodi raudteed valvama.
Teenistuskäik Relva-SSis
Oktoobris valiti pataljonist välja paarkümmend meest saatmiseks formeeritavasse Eesti Leegioni. Valitute hulgas oli ka leitnant Hando Ruus, kellest sai rühmaülem leegioni 1. pataljonis.
Märtsi lõpus 1943 määrati 1. pataljon, nimetatuna ümber "Narvaks", 5. SS-Soomusdiviisi "Wiking" koosseisu ja saadeti Ukrainasse, kus jätkus väljaõpe. Untersturmführer Ruus oli pataljoni 2. kompanii 2. rühma ülem.
19. juulil 1943 asus pataljon ägedasse tõrjelahingusse Andrejevka küla juures. Sellele järgnesid Hadnitsa lahingud, milles näidatud vapruse eest sai Hando Ruus teise eestlasena pataljonis I klassi Raudristi. Valki lahingute ajal määrati Ruus peale 3. kompanii ülema langemist tema asemele. 1944. aasta veebruari algul sai ta aga Olšanas haavata ja viidi vahepeal tekkinud Tšerkassõ kotist lennukiga välja.
Piiramisrõngast välja murdnud pataljoni järelejäänud koosseis koondati Poolasse Lublinisse, kust see märtsis Eestisse toimetati. Hando Ruus saadeti eelnevalt tutvuma Narva rindega ja sealt tagasi naastes tuli ta oma pataljoni ešelonile Tapale vastu. Koos sõideti Tallinna, kuhu jõuti 20. märtsil 1944. Tallinnas toimus pataljonile pidulik vastuvõtt ja isikkoosseisule anti kolm nädalat puhkust.
Pärast puhkust suunati "Narwa" pataljon Kehrasse täiendamisele ja väljaõppele ning formeeriti kevadel ümber Eesti 20. SS-vabatahtlike diviisi luurepataljoniks (SS-Füsiljerbataillon 20). 20. aprillil 1944 ülendati äsja pataljoni adjutandiks määratud Ruus Obersturmführeriks.
4. juunil suunati väeosa Narva rindele. Juulis osales pataljon Auvere juures Punaarmee suurrünnaku tõrjumisel ja Sinimägede lahingus. Pärast pataljoniülema Hauptsturmführer Oskar Ruuti langemist sai Obersturmführer Ruus pataljoniülema kohusetäitjaks. Tema juhtimisel osales füsiljeerpataljon augustis Krivasoo lahingutes.
Septembritaandumise segaduses õnnestus Ruusil oma pataljon suuremalt osalt koos hoida ja Krivasoost välja tulla, kuid Ambla juures õnnestus ühel Punaarmee väeosal pataljoni üks osa aga sisse piirata ja valesid kasutades alla andma meelitada. Muude hulgas langes vangi ka pataljoniülem ise. Pärast vangi langemist ülendati Ruus veel Hauptsturmführeriks ja sai ainsa eestlasena 30. detsembril 1944 Saksa Risti kullas kavaleriks. Ta ise sellest aga enam teada ei saanud.
Ruus paigutati koos teiste vangidega algul Tallinnasse Kopli laagrisse, hiljem Kohtla-Järve vangilaagrisse, kus ta haigestus kopsupõletikku. Seejärel viidi ta Gatshina haiglasse ja sealt edasi Leningradi. Leningradis mõistis "SMERŠ" kohus Ruusi 31. märtsil 1945 mahalaskmise läbi surma edasikaebamise õiguseta. Otsuse täideviimise kohta ei ole andmeid, kuid eeldatavasti viidi see ka täide. Kapten Hando Ruusi matmiskoht on tänaseni teadmata.
Lähedaste saatus
Samal päeval anti käsk tema isikliku vara konfiskeerimiseks Eestis. Koos vara konfiskeerimisega läks kaotsi ka enamus kunstnikutöödest. Osa väheseid säilinud töid on hävitamise vältimiseks abikaasa poolt üle signeeritud. Ruusi ema saadeti aprillis Siberisse, kust ta jaanipäevaks 1946 tagasi Eestisse põgenes ja tegutses kuni surmani Suure-Jaani lähedal metsavennana. Ruusi isa Oskar Ruus oli eesti politseiohvitser ja mereväe leitnant, kelle NKVD 1940 arreteeris ja kelle saatusest Hando ei saanudki midagi teada. Hando isa suri 7. mail 1942 Kirovi oblasti vangilaagris.
Kirjandus
Autasud
- Medal „Talvelahing Idas 1941/1942“
- Jalaväe Rünnakumärk
- Must Haavatumärk
- II klassi Raudrist
- I klassi Raudrist
- Saksa Rist kullas
