Friedrich Nietzsche

Allikas: Metapedia
Friedrich Nietzsche, 1882 (Gustav-Adolf Schultze foto)

Friedrich Wilhelm Nietzsche (

  1. suuna Mall:Sündinud 15. oktoober 1844 Röcken, Saksamaa; Surmaruun.png 25. august 1900 Weimar, Saksamaa) oli saksa filosoof[1], luuletaja ja filoloog.

Elulugu

Nietzsche sündis Röckeni külas Lützeni lähedal kirikuõpetaja pojana. 1849. aastal suri isa peaajupõrutuse tagajärjel. Ema oma poja Friedrichi ja tütre Elisabethiga kolis varsti pärast seda Naumburgi. Seal käis ta läbi peamiselt konservatiivsete ja kristlike ametnikega, seal sai ka poiss oma esimese koolihariduse.

1866. aastal siirdus Nietzsche pärast paari semestrit Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonnas Leipzigi ülikooli õppima keeleteadust professor Ritschli juures. Seal haigestus Nietzsche samal aastal süüfilisse.

Mais 1869 pidas Nietzsche Baselis oma avakõne „Homerose ja klassikaline keeleteadus“. Baselis tutvus ta Richard Wagneriga, kes oli Dresdeni mässu ajal 1849. aasta mais olnud Mihhail Bakunini võitluskaaslane. Wagner asus tol ajal oma abikaasaga, Ferenc Liszti tütre Cosimaga, Tribschenis Vierwaldtstätteri järve kaldal ilusas ümbruses, kuhu Nietzsche väga sageli pärast tutvuse sõlmimist tavatses sõita nädalalõppu veetma.

1870. aastal nimetati Nietzche Baseli ülikooli korraliseks professoriks. Ta luges ülikoolis antiikset kirjandust ja klassikalist keeleteadust ning õpetas peale selle veel ühes kohalikus gümnaasiumis. Ent puhkev sõda katkestas ajutiselt Nietzsche õppetegevuse, kuna ta sõitis sellest osa võtma haigeravitsejana. Ta haigestus aga ise raskelt difteriiti ja kõhutõppe, tuli rindelt jäädavalt tagasi ning jäi kauemaks põdema.

Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud Liivimaalegi. Ka Tartu Ülikool oli teda professoriks kutsunud, nagu Raoul Richter oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti 1875. aasta ümber.

1876. aastal sai Nietzsche sisemiselt tugevnedes selgeks, et tema ja Wagneri ideed üksteisest järjest kaugenevad, ja sellal kui Wagner Bayreuthis süvendas oma usulis-askeetlikke meeleolusid ja kristlust taides, nagu see „Parsifalis“ kristalliseerus, jõudis Nietzsche vastupidisele seisukohale, eitas askeesi, kristlust ja harrast andumust, ülistades elu ennast. Nietzsche kadus Bayreuthis äkki proovidelt ja linnast, kui valmistati ette Wagneri esimest suurt „pidumängu“, tuli küll jälle tagasi etenduste ajaks, aga läks ka siis minema enne peo lõppu, et mitte kunagi enam sinna ilmuda.

22. mail 1888 oleks 5 aastat varem surnud Richard Wagner saanud 75-aastaseks. Selle aastapäeva puhul avaldas Nietzsche raamatu nimega „Wagneri juhtum. Muusikuprobleem“.

Nietzsche suri Weimaris 55-aastaselt.

1901. aastal ilmus Nietzsche „Võimutahe“ („Der Wille zur Macht“), raamat, mida ta tegelikult ei kirjutanud, vaid mille konstrueerisid nn järelejäänud paberitest, ääremärkustest, visanditest ja katkenditest tema õde Elisabeth Förster-Nietzsche ja Heinrich Köselitz.

1908. aastal oleks Nietzsche saanud 64-aastaseks. Samal aastal ilmus tema autobiograafia „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“.

Tsitaate

„Keegi pole alamväärsem, kui need, kes nõuavad võrdseks olemist.“

„Inimene on looma ja üliinimest ühendav köis – köis üle kuristiku.“[2]

„Aga sellest „enamuse” jumalast, sellest demokraadist jumalate seas, ei saanudsellest hoolimata uhket paganate jumalat, ta jäi juudiks, kõigi pimedate nurgataguste ja muude urgaste, kogu maailma haiguskollete jumalaks.“[3]

Teosed

Välislingid

Viited

  1. ↑ : The Stanford Encyclopedia of Philosophy
  2. ↑ Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“.
  3. ↑ „Antikristus“, tõlk. Tiiu Mikenberg, 2007.
Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Friedrich_Nietzsche&oldid=10688"