Sinimägede lahing

Allikas: Metapedia

(Ümber suunatud leheküljelt Sinimäe lahingud)
Sinimägede lahing
Osa Teise maailmasõja Idarindest
ja Teisest Eesti Vabadussõjast
Sinimäed (Telgmaa).jpg
Sinimägede lahing (Ülo Telgmaa maal)
Toimumisaeg 26. juuli12. august 1944
Toimumiskoht Sinimäed, Eesti
Tulemus Kaitsjate tõrjevõit
Osalised
Saksamaa lipp (1933-1945).png Saksamaa
Nõukogude Liidu lipp (1923–1955).png Nõukogude Liit
Väejuhid
Saksamaa lipp (1933-1945).png Felix Steiner Nõukogude Liidu lipp (1923–1955).png Leonid Govorov
Jõudude suurus
22 250 meest[1]
7 tanki[2][3]
70–80 rünnakkahurit[3]
49 lennukit[4][5]
230 000 meest
450 tanki
1680 rünnakkahurit[6]
546 lennukit[4][5]
Kaotused
Langenud ja haavatud
10 000
6 tanki
Langenud ja haavatud
50 000–200 000[7]
Üle 200 tanki

Sinimägede lahing oli strateegilise tähtsusega kokkupõrge Teise maailmasõja Idarindel. See kestis 26. juulist 12. augustini 1944. Relva-SS ja Wehrmachti üksused lõid otsustavalt tagasi kõik Punaarmee rünnakud Sinimägede vallutamiseks. Nõukogude Liit kaotas lahingus umbes 200 000 meest ja üle 200 tanki.

Lahing oli Eesti ajaloo veriseim. Punaarmee rünnak Sinimägedele, võitlus mägedel ja kaitsjate vasturünnak kujunesid Punaarmee suurimaks kaotuseks 1944. aastal. Sellest lähtuvalt on Sinimägesid nimetatud ka „Eesti Termopüülideks“.[8]

Lahing oli samuti osaks Teisest Eesti Vabadussõjast. Eesti sõdurid moodustasid umbes poole mägesid kaitsvatest üksustest. Ülejäänutest suur osa olid Relva-SS vabatahtlikud peamiselt Norrast, Taanist, Hollandist ja Belgiast.

Nõukogude pealetungi strateegiline eesmärk oli Eesti okupeerimine, et sealtkaudu edasi tungida Soome ja Ida-Preisimaale. Lahingu tulemusena peatati Nõukogude pealetung ja üle 100 000 eestlase jõudsid põgeneda Saksamaale või Rootsi. Lisaks võimaldas see Soomele alustada Nõukogude Liiduga rahuläbirääkimisi ja väljuda sõjast iseseisvana.

Sisukord

Taust

Narva lahing

Eesti plakat kutsub üles kodumaad relvaga kaitsma

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee üksused pealetungi Saksa vägede eemalepaiskamiseks Leningradi lähedalt ja väegrupi Nord purustamiseks. Pealetungi käigus jõudis Punaarmee 31. jaanuaril Narvast ida pool Eesti pinnale.

1. Balti rinde üksused jõudsid 2. veebruaril Narva jõeni ja saatsid kohe oma eelosad üle jõe, moodustades mitu sillapead. Sillapead hävitati veebruaris ja märtsis toimunud võitluse käigus 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi poolt.

1. märtsil alustas Punaarmee suurrünnakut Putki soos. Lahingu esimeses osas õnnestus Punaarmeel läbi murda esimesed kaitseliinid ja kiiluda kaitsesse mitme kilomeetri sügavuselt. Läbimurde riivistamiseks paisati kõik Armeegrupil Narwa käepärast olnud väeosad nende hulgas ka Toila metsalaagris viibivad Alfons Rebase ja Georg Soodeni juhitud Eesti idapataljonid. 5. märtsil alustas 11. diviis koos "Nordlandi" diviisi osade toetusel vasturünnakut Putki suunas. Rindejoon taastati kohas, kus see oli asunud enne 1. märtsi.

Märtsi lõpuks olid Punaarmee üksused kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et olid sunnitud pealetungi peatama. See võimaldas Saksa väejuhatusel algatus enda kätte haarata. 26. märtsil andsid neli saksa diviisi soomusmasinate toetusel löögi Auvere tugiala läänetipus paiknevale Punaarmee rünnakukiilule. 6. aprillil piirasid sakslased osa Punaarmee üksusi sisse. 19. aprillil paisati Saksa üksused tankide toetusel otsustavale rünnakule. Kevadine teedelagunemine oli aga soised alad muutnud soomusväeosadele läbipääsmatuks ning sakslastel ei õnnestunud edu saavutada. Sakslased kandsid tõsiseid kaotusi ning olid sunnitud rünnaku peatama.

Mai alguseks olid võitlevad pooled end Narva rindel välja kurnanud. Rinne jäi mitmeks kuuks rahulikuks.

Punaarmee plaanid

Soome lahe ja Peipsi järve vahel asuvalt Narva maakitsuselt läbimurdmine oli Punaarmeele suure strateegilise tähtsusega ülesanne. Eesti operatsiooni õnnestumine oleks võimaldanud kommunistidel Läänemere kallast mööda segamatult Tallinna suunas tungida, sundides Saksa väegrupi Põhi Eestist taganema. Soome lahe idaotsa suletud Balti laevastikule oli Tallinn lähim väljapääs Läänemerele.[5] Saksa vägede Eestist väljapaiskamine oleks teinud võimalikuks õhurünnakud ja meredessandid Eestis asuvatest baasidest Soome vallutamiseks. Nõukogude ülemjuhatust huvitas veelgi rohkem väljavaade tungida Eesti kaudu Ida-Preisimaale[9], kuna see oleks suutnud peatada Saksa vastupanu.[10]

1944. aastal ründasid Sinimägesid ja Tannenbergi liini marssal Leonid Govorovi juhitud Leningradi rinde väed, kuhu kuulusid Ivan Fedjuninski 2. Löögiarmee ja kindralleitnant Filip Starikovi 8. armee. Govorov pidas Tannenbergi liini väegrupp Põhja võtmepositsiooniks ja koondas sinna Leningradi rinde parimad väeosad.[11]

2. Löögiarmee sõjanõukogu püstitas vägedele ülesandeks murda läbi III Germaani Soomuskorpuse kaitseliinidest Lastekodumäel, tungida läbi OruKurtna suunas, vallutada Jõhvi ja jõuda 1. augustiks 1944 Kunda jõe joonele.[4] Ette valmistatud oli juba detailne plaan sealtkaudu Tallinna tungimiseks.[12]

Govorov käskis hävitada kaitsjate varustusliinid, milleks 26. juulil viidi läbi õhurünnakud Jõhvile ja Tapale.[4] Ka 8. armeel kästi ajutiselt lõpetada rünnakud Tannenbergi liini lõunaosas ja suunata oma rünnakud Sinimägede vastu. Rünnaku põhiraskust pidi kandma 109. laskurkorpus kindralleitnant Alferovi juhtimisel, kuid 2. Löögiarmeele allutati veel 29. juulil rünnaku tõhustamiseks 122. (kindralmajor Martõnjuk) ja 124. laskurkorpus ning 117. laskurkorpuse väosad kindralmajor Trubašovi juhtimisel.[5] Peale nende üksuste ründasid kaitseliini veel 110., 112. ja 120. laskurkorpus ning 8. Eesti Laskurkorpuse suurtükivägi ja 2 tankipolku.

Kaitseliini moodustamine

Saksa raketiheitjad positsioonidel

Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Eesti-Saksa väeosad paiknesid Narva-Tallinna maanteega risti üle maantee Mummassaare-Sooküla-Metsküla-Putki joonele.

Alates 25. juulist kulges rinde eesliin põhjast lõunasse Narva lahe rannalt Mummassaarest lõunasse üle Tallinn-Narva maantee Sinimägedest idas enne Lastekodumäge ja Lastekodumäel ja sealt üle raudtee, paralleelselt raudteega Reidepõllu külani, sealt pööras rinne läbi Sirgala küla Peipsi suunas lõunasse. Saksa kaitsepositsioonide võtmeks Tannenbergi liinil olid SinimäedLastekodumägi idas, läänes Tornimägi, Grenaderimägi nende vahel. Siia suunati ka Punaarmee rünnakute põhiraskus.

Vastaste jõud

Punaarmee

Wehrmacht ja Relva-SS

Võitlus Lastekodumäel

26. juuli

Relva-SS kuulipildurid

Esimene rünnak Sinimägedes algas 26. juulil, kui Nõukogude väed olid järele jõudnud taganevatele Saksa väeüksustele. Võitlus jätkus järgnevatel päevadel.

27. juuli

27. juuli hommikul alustas Punaarmee Sinimägedele uut tugevat suurtükiväe tulelööki. Nähes ette järgnevat jalaväe rünnakut, koondas Steiner oma vähese soomusjõu, sealhulgas seitse tanki[2][3] Obersturmbannführer Paul Albert Kauschi juhtimise alla. Steiner paigutas selle Tornimäe taha positsioonidele.[13] Nende taga asus Nebelwerferite kompanii, mis oli võimeline tulistama mõne sekundi jooksul välja 48 raketti.[14] Diviisi „Nordland“ üksused asusid kahe mäe vahel ja kaitsele lisandus 45. Eesti rügemendi tankitõrjekompanii „Nordlandi“ taga.[6]

Nõukogude rünnak oli suunatud Lastekodumäele ja sellest lõunas olevale rügemendile Danmark. Taani tankitõrjekompanii hävitas Panzerfaustidega 14 tanki.[15] Samal ajal sundis Nõukogude jalavägi nõrgestatud „Langemarcki“ lahkuma Lastekodumäe lõunaküljelt ja kaevuma uutel positsioonidel Grenaderimäe ees.[16] Viimase vastupanupesana kasutas Unterscharführer Remi Schrijnen ainsat brigaadi alles jäänud raskerelva, 7.5 cm PaK 40 tankitõrjekahurit. Schrijnen sai haavata ja ta jäi oma üksusest maha, tegutsedes samal ajal oma relva laadija ja sihturina. Koos flaami raskekuulipilduritega peatas ta mitu Nõukogude tankirünnakut, mis püüdsid „Langemarcki“ ja eesti pataljone sisse piirata.[17]

Punaarmee ei suutnud läbi murda ka SS-Vabatahtlike Soomusgrenaderide Rügemendi 49 „De Ruyter“ II pataljoni positsioonidest. Mitu Nõukogude tanki murdis läbi pataljoni staabini, kuid need löödi tagasi Obergruppenführer Fritz von Scholz Edler von Rerancze korraldusel reservist toodud 12 rünnakkahuri poolt.[14] Lastekodumäest lõunas murdis Punaarmee läbi rügemendi „Danmark“ kaitsest ja kontrollis öö alguseks enamikku mäest.[15]

Punaarmee üritas 27. juulil tankide toetusel läbi murda ka Mummassaarest, kuid löödi Alfons Rebase pataljoni võitlejate poolt tagasi.

Punaarmee surve all ähvardas kaitse kokku variseda. 27. juulil saabus Sinimägedele väegrupi Põhi ülem marssal Ferdinand Schörner. Ta andis korralduse koheseks Lastekodumäe tagasivallutamiseks.[2][6] Von Scholzi kokkukutsutud nõupidamisel pandi paika tagasivallutamise käik. Kohe pärast nõupidamist hukkus von Scholz staabi ette langenud mürsu tõttu.[6]

Ööl vastu 28. juulit algas 11. SS-luurepataljoni, „Nordlandi“ ja 47. Eesti rügemendi I pataljoni vasturünnak. Mõlemad pooled kandsid raskeid kaotusi. Võitlus Lastekodumäel kestis edasi järgmisel päeval. „Nordlandi“ II pataljon püüdis uuesti Lastekodumäge vallutada, kuid Punaarmee lõi nad tagasi. Põhiline kaitseliin tõmbus tagasi Grenaderimäele.[15]

28. juuli

28. juuli hommikul osutasid Lastekodumäele jäänud eestlased, taanlased ja sakslased seal ikka veel vastupanu. Päeva jooksul koondati Punaarmee poolt Sinimägede ründamiseks suured jõud, et puhastada Lastekodumägi vastasest ja murda rinne lõplikult läbi.

28. juulil langes oma punkris mürsukillust tabatuna 47. rügemendi I pataljoni ülem Georg Sooden.

Võitlus Grenaderimäel 29. juulil

Punaarmee üksuste koondamine

Suurtükituli Sinimägedel

29. juuli kujunes otsustavaks päevaks Sinimägede lahingus, kuna Leningradi rinde sõjanõukogu oli veendunud, et läbimurde saavutamiseks 29. juulil oli kõik tehtud. Rindetsooni oli veetud uut rasketehnikat ja komplekteeriti täielikult meestega kaotusi kandnud üksused, mis võimaldas tugevdada rünnakule minevaid 109. (kindraleitnant Alferov), 117. (kindralmajor Trubašov), ja 122. laskurkorpus (kindralmajor Martõnjuk). Seega täiendati 2. löögiarmeed Leningradi rinde reservist terve armee arvulise kooseisuga (3 laskurkorpust võrdus Punaarmee rindearmeega). Kohal oli ka kaks värsket tankipolku (31. ja 82. tankipolk) lisaks olemasolevale neljale ja kolm mehhaniseeritud brigaadi ning täiendavad 150 soomusmasinat ja üheksa suurtükipolku. Läbimurdelõiku oli koondatud 1680 suurtükki ja miinipildujat (Vene andmetel 2900 toru 300 kilomeetri kohta). Marssal Govorov (Leningradi rinde juhataja) paiskas lahingusse kõik oma käsutuses olnud reservid. Seega ründas Govorov 29. juulil Sinimägesid 109., 117. oli operatiivselt 109. laskurkorpuse alluvuses ja 11. Ida-Preisi Diviisi positsioone 112. laskurkorpusega, seega 11 diviisi, 6 tankipolgu ja 3. mehhaniseeritud brigaadi jõududega ja kokku mitte vähem kui 35 000 mehega. Lisaks oli venelaste käsutuses suured õhujõud, mille arvu oli ka veel enne rünnakut suurendatud.[18]

Punaarmee peajõudude rünnak

Nõukogude jalavägi rünnakul

29. juuli hommik algas Nõukogude suurtükiväe tulelöögiga, mille jooksul tulistati välja 25 000 mürsku.[2] Kell 9:00 alustasid Punaarmee eelosad, kuhu kuulus 6000 jalaväelast,[4] rünnakut. Ründajaid toetasid rasketankid „Jossif Stalin“ (JS-2) ja tankid T-34, kokku umbes 100 tanki.

Sinimägede lahingus oli Punaarmee taktikaks ülekaalukas frontaalrünnak, mille käigus sihtmärgini pidid jõudma üksnes vähesed ründajad.[6] Samal ajal, kui suurtükituli kanti üle kaitsjate tagalale, kiilusid Nõukogude 8. armee üksused sisse 11. jalaväediviisi positsioonidesse. Punaarmee tähtsaimat sihtmärki, Grenaderimäge ründasid 109. laskurkorpuse 6000 sõdurit. 109. laskurdiviis ründas Grenaderimäge põhja poolt katvat brigaadi „Nederland“.[5] 120. laskurdiviis ründas Grenaderimäge idast. 72. laskurdiviis ründas põhjapoolset tiiba kaitsva 47. eesti rügemendi II pataljoni positsioone. 117. laskurkorpus oli valmis läbi murdma viimaseid kaitseliine.[2][6]

191. laskurpolgu juhitud rünnaku käigus langes Lastekodumägi tervenisti Punaarmeele. Ründajad kandsid viimaste mäe kaitsjate tules raskeid kaotusi.

Grenaderimäe kaitseks saadeti lahingusse viimasedki Eesti üksuste reservid, sealhulgas sidemehed.[6] Mäel asunud komandopunkt hävitati ründajate tules. Saksa suurtükiväe poolt ründajate vahele tekitatud lüngad ei peatanud Punaarmee edasitungi.[6]

Grenaderimäe ümberpiiramine

Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati ja Punaarmee tankikiilud murdsid läbi lõuna pool Sinimägesid ning mööda Tallinna maanteed Tornimäeni. Seal jagunes tankikiil kaheks osaks, murdis läbi Grenaderi- ja Tornimäe vahelt kuni surnuaiani, kohtus lõuna poolt Sinimägesid ründavate tankidega ning piiras koos nendega Grenaderimäe sisse, tulistades kõike, mis tundus kahtlane. Tankid ei julgenud Grenaderimäele tõusta, kuna mitu seda üritanud tanki lasti mäel oleva õhutõrjepatarei, mis oli oma torud alla suunanud, poolt põlema. Tankid keerutasid ümber mäe. Teine osa tankidest pöördus enne Tornimäge külavaheteele ja tulistas otsesihtimisega Tornimäe merepoolses küljes olevaid staapide punkreid. Seal sees olevad inimesed olid lõksus, kuna joosta polnud kuhugi. Tankidel õnnestus hävitada peaaegu kõik mäe põhjaküljel olevad punkrid.[6]

Kapten Ekkehard Wangemanni 27. tankitõrjedivisjon tulistas puruks mitu tanki, kuid vaenlane läks ikka läbi ja üksus oli sunnitud ringkaitsesse võtma. Wangemann oli nädal tagasi juhtinud Normandias Diviisi „Das Reich“ tankitõrjedivisjoni liitlaste dessandi vastu, mis tema sõnul oli Sinimägedes toimuvaga võrreldes olnud lapsemäng.[6]

Legendi kohaselt üks T-34 murdis välja isegi Vaivara seltsimajani, kus asus rindelaatsaret (rindehaigla) ja tulistas hoonet. Mürsujälg seinas on tänaseni näha.[6]

Rünnaküksused piirasid Grenaderimäe sisse ja vallutasid selle osaliselt (lõunapoolne platoo jäi eestlaste ja norrakate kätte) ning heiskasid mäel punase lipu. Esimesena Grenaderimäele jõudnud 117. laskurkorpuse 201. laskurdiviisi 191. polgu seersant Georgi Amjagale omistati selle eest Nõukogude Liidu Kangelase kuldtäht. Amjaga langes 3. augustil 1944.

29. juuli 1944 keskpäevaks oli 109. laskurkorpus Sinimäed praktiliselt hõivanud. Näis, et päästa ei saa enam midagi, punavägede tee Tallinna on vaba ja lahingu saatus on otsustatud.[6]

Võitlus Tornimäel

Tankide järel liikuvad ründajad jõudsid välja Tornimäe idanõlvale. Hollandi rügemendi "De Ruyter" ülem kolonelleitnant (Obersturmbannführer) Hans Collani viis oma staabikompanii isiklikult Tornimäel vasturünnakule, kuid sai haavata ja viidi kaasvõitlejate poolt punkrisse tagasi (sai postuumselt Sinimägede lahingu eest Rüütliristi). Nähes oma punkri ees T-34, laskis ta endale kuuli pähe, et mitte vangi langeda, kuid liiga vara. 49. rügemendi "De Ruyter" juhtimise võttis üle Collani adjudant Karl-Heintz Ertel, kes viis järelejäänud mehed vasturünnakule ja tõrjus venelased Tornimäelt välja ning sai selle rünnaku juhtimise eest Raudristi Rüütliristi.

Kauschi vasturünnak

Kuna olukord oli üliohtlik, paiskas kindral Felix Steiner vasturünnakule kõik oma soomusjõud, nn. "Kauschi" võitlusgrupi kolonelleitnant Paul-Albert Kauschi juhtimisel (sai Sinimägede lahingu eest Raudristi Rüütliristi).

Nõukogude tankid, kellel oli suur arvuline ülekaal, olid sattunud oma purustusihast joovastusse ning olid kulutanud peaaegu kogu oma laskemoonakomplekti. Kausch, saades käsu, tegutses oma soomusmasinatega kiirelt ja täpselt. Jagades soomusmasinad kolmeks, ründas ta väiksema osaga lõuna poolt Tornimäge. Suurema soomusmasinate grupiga murdis ta aga Vaivara surnuaialt mööda Narva maanteed Grenaderi- ja Tornimäe vahelt läbi, lastes lähivõitluses puruks ühe tanki teise järel ning surudes järelejäänud Nõukogude tankid lähtepositsioonidele tagasi.

Kas Saksa soomusvägede vastupealetungi algus või sellega viivitamine oli tingitud Sinimägede ümberpiiramise ohust või kainest arvestusest, jääb igavesti kindral Steineri saladuseks.

Grenaderimäe tagasivallutamine

Saksa III Germani Soomuskorpuse ülema Felix Steineri reservis oli sel hetkel veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli võitlusvõimeline. See oli 45. rügemendi I. pataljon kapten Paul Maitla juhtimisel. Maitlale antigi käsk vallutada Grenaderimägi tagasi. Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunkti ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnagi lausumata tuli üle paarikümne kergemalt haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest.

Koos norralastega Bachmeieri juhtimisel ja paljude teiste üksuste riismetega asuti lähtepositsioonile Tornimäe idanõlvale ning kohe pärast Nõukogude tankirünnaku peatamist rünnati Grenaderimäge. Enne mäetippu jõudmist kõlas eestlaste ja norrakate võimas hurraa, mis viis vaenlased segadusse. Järgnes verine käsitsivõitlus ja vaenlane löödi taganema. 29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi venelast. Rünnakuhooga püüti tagasi vallutada ka Lastekodumäge, kuid nad löödi kaotustega Grenaderimäele tagasi.

Paul Maitla sai Grenaderimäe tagasi vallutamise juhtimise eest neljanda eestlasena Raudristi Rüütliristi. Kõrgelt hinnatakse ka tema katset Lastekodumägi tagasi vallutada.

Nõukogude allikad väidavad, et Punaarmee oli sunnitud Grenaderimäelt taanduma alles 30. juulil, kuid see on püüd näidata olukorda STAVKA eest paremas valguses, kui see tegelikult Sinimägedes oli. Ilmselt mängis oma osa ka lootus mägi kiiresti tagasi vallutada.

Richard Säägi [19] andmetel ründasid venelased samal päeval mäge veel kaheksa korda, kuid edutult. Päeva lõpuks oli Maitla pataljonist rivvi jäänud vaid 26 meest, kes kõik teenisid Sinimägede lahingu eest välja Raudristid. Richard Säägi sai teise eestlasena I ja II klassi Raudristi korraga.

Samal päeval proovis Punaarmee tankide toetusel läbi murda ka Mummassaarest 54. pioneeripataljoni ja mere vahelt, kuid löödi Alfons Rebase pataljoni võitlejate poolt tagasi.

29. juulil kirjutas III. Germaani soomuskorpuse ülem kindral Felix Steiner oma päevikusse: "Usuti, et on jälle saabunud Esimese maailmasõja päevad Verduni all Somme'il. Kolme päeva jooksul oli peale tuhandete sõdurite langenud neli rügemendiülemat ja Nordlandi diviisi ülem kindral Fritz Scholz."[20]

Kolme lahingupäeva jooksul olid langenud rügemendiülemad H. Collani "De Ruyter", Stoffers "Norge", Von Westphalen zu Fürstenberg "Danmark" ja hävitatud 113 (120) nõukogude tanki ning tuhanded sõdurid.

Pärast lahingut oli "Kauschi" grupis alles veel üks Panther (see tank hävis alles Berliini tänavalahinguis 1945. aastal) ning 23 rünnakkahurit.

Pärast rünnakut oli vastavalt Nõukogude andmetele 109. laskurkorpuses (kolm diviisi) rivis 225 võitlejat ja 120. laskurdiviisi kaotused olid aga 1808 meest.

STAVKA nõudis Leningradi rinde vägedelt Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks 1944.

29. juulil 1944 saavutatud tõrjevõit Sinimägedes äratas ka väegrupis "Nord" tähelepanu. Väegrupi juhataja kindralooberst Ferdinand Schörner pidas vajalikuks isiklikult pöörduda armeegrupi "Narva" juhataja kindral Grasseri poole õnnitlustega ja paludes eraldi õnnitlused üle anda III. Germaani Soomuskorpuse ülemale.

Võitlus 30.–31. juulil

Relva-SS kuulipildurid, tagaplaanil hävitatud Nõukogude tankid

30. ja 31. juulil püüdis Punaarmee uuesti suurte jõududega Sinimägedest läbi murda, kuid ebaõnnestus taas. Seejärel nihkus rünnaku raskuskese lõunasse.

30. juulil jätkusid lahingud samas tempos. Nõukogude suurtükivägi tulistas välja 30 000 mürsku[5], Saksa suurtükivägi vastas 10 000 mürsuga.[2] Järgnev Nõukogude rasketankide rünnak murdis läbi "De Ruyter"'i II pataljoni positsioonidest, mis koosnesid 35–45 võitlusvõimelisest mehest raskete kuulipildujatega.[6] Hauptsturmführer Helmut Scholz viis rügemendi mehed vasturünnakule, mille käigus Scholzi punkri ukseavas hävitati kaks tanki ja Punaarmee sunniti taganema.[12] Sinimägede lahingu eest autasustati Scholzi Relva-SSi ainsa jalaväekompanii ülemana Tammelehtedega Rüütliristi juurde.[6]

Samal ajal tungisid Nõukogude jalaväerühmad Saksa suurtükitule all Grenaderimäe nõlvale. Rünnak löödi tagasi käsigranaatidega. Rannikul ründas Punaarmee 47. Eesti rügemendi II pataljoni, mis lähivõitluses hävitas 12 tanki ja peatas Nõukogude rünnaku.[6][21] Nõukogude 8. armee üksused saavutasid mingil määral edu rinde lõunaosa metsades.[4]

31. juulil muutis Punaarmee väejuhatus ettevalmistava suurtükitule sihtmärke, suunates selle Grenaderimäe taha ja lõigates selle tagalast ära. Väljatulistatud mürskude järk-järguline vähenemine andis tunnistust Nõukogude rünnakute raugemisest.[2][6] Nõukogude jalavägi asus tungima Grenaderimäele. Nende vastas seisnud Eesti üksustel oli laskemoon otsakorral.[2][6] Õigeks ajaks jõudis neile appi Danmarki improviseeritud jalaväerühm ja Nõukogude rünnak löödi tagasi. Õhtul üritas Punaarmee veel kord Grenaderimäge vallutada, kuid nad peatati Hauptsturmführer Josef Bachmeieri alluvuses olnud üksuse poolt. Bachmeierit autasustati hiljem Rüütliristiga.[12]

2. Löögiarmee staabi ettekanne 31. juulil

31. juulil tunnistas 2. Löögiarmee politruk kaitseliini läbimurdmise ebaõnnestumist. Ta püüdis seda põhjendada ebapiisava suurtükiväe tuletoetusega.[6][22] Ettekandes väideti, et Grenaderimägi oli jäänud Punaarmee kätte 30. juulini.[5]

Võitlus augustis

Punaarmee abijõud

1. augustil saatis Fedjuninski 2. löögiarmee purustatud 109. ja 122. laskurkorpuse asemel lahingusse 110. ja 124. laskurkorpuse, kusjuures purustatud korpuste suurtükiväeüksused jäävad positsioonidele ning lisatakse uute üksuste kahurvägi kokku 1913 toru. Grenaderimäele oli suunatud 365 raskekahurit ja Sirgalale 200, lisaks peenemad torud. Läbimurde kindlustamiseks eraldati neile laskemoona 200 000 mürsku ja miini. Suurendati ka lennuväge. Tundus võimatu, et Tannenbergi liini kaitsjad olles nii suures vähemuses suudavad positsioone säilitada ja vastu panna.

Rünnakud augustis

Kurnatud Eesti sõdurid Sinimägede lahingus

2. augustil toimunud Punarmee ettevalmistav tulelöök oli nii võimas, et Nõukogude andmetel näis, et see oleks nagu vastase kaitse maa pealt pühkinud. Nüüd rünnati Grenaderimäge uuesti, ja tulelöögis ellujäänud sõdurid valgusid Grenaderimäest alla ja nende järel tungisid sinna venelased. Vasturünnakutega paisati kohati läbimurdnud venelased tagasi. Grenaderimäe oma valdusse võtnud eestlased hakkasid puhastama kaevikuid langenutest, kes seekord kandsid enamus "Nederlandi" diviisi käepaela.

Teine Nõukogude vägede rünnakusuund Hundinurgale ei toonud samuti ründajatele edu, kuigi nad kiilusid Saksa kaitsesse, kuid appikutsutud eestlaste vasturünnak lõi nad tagasi. Tegemist oli pataljon "Narva" löögiüksusega, mida ilmselt juhtis Obersturmführer Oskar Ruut. Üksus hävitas tankirusikatega ühe "Nõukogude Eesti eest" tanki teise järel. Pataljon "Narva" kaotused olid samuti rängad, rivvi oli jäänud ainult 30 meest.

3. augustil nurjati Grenaderimäe rünnak Saksa suurükiväe poolt eos. Tuli avati Lastekodumäel rünnakuks koonduvate väeosade pihta enne rünnakut ja kuna kaotused olid suured (mitu tuhat), seda rünnakut ei toimunud.

4. augustil rünnati Grenaderimäge kerge suurtükitule ettevalmistusega (6000 mürsku), millele lisandus pommitajate poolt külvatud pommivaip mäele. Kuigi venelastel õnnestus järjekordselt korraks mäele tungida, löödi nad sealt kiiresti välja. Ründajad kaotasid seejures 11 tanki ja 6 lennukit.

5. augustil toimus järjekordne maruline mitme lainega rünnak Grenaderimäele, mille käigus Punaarmeel õnnestus Grenaderimägi jälle suures osas vallutada. Mäe kaitsmisel sai "Norge" rügemendi ülem Bachmeier raskelt haavata. Arvati, et Grenaderimägi on jäädavalt kaotatud, kuid 103. karistuskompanii eesotsas major (obersturmführer) Kleuckeriga vallutavad mäe tagasi. Selle eest said kompanii sõdurid kõik tagasi oma auastmed ja autasud ja lõkmed. Rehabiliteeritud kompanii viidi rügemendi „Danmark“ rügemendi koosseisu.

6. augustil rünnati Grenaderimäge ja saksa positsioone suurtükitulega umbes 3000 mürsku.

7. augustil rünnati Grenaderimäge kerge suurtükitule ettevalmistusega (2000 mürsku). Venelastel õnnestus korraks mäele tungida, kuid nad löödi sealt kiiresti välja.

10. augustil anti Punaarmeele käsk rünnakud Tannenbergi liinil lõpetada.

12. augustil toimus viimane edutu rünnak Grenaderimäele Lembitu talu poolt. Pärast seda vaibusid venelaste rünnakud lõplikult. Edasi toimus tavaline positsioonisõda ja üksteise häirimine kuni 18. septembrini 1944.

Tagajärjed

Väeosade väljaviimine Sinimägedelt

Kaotanud igasuguse lootuse Tannenbergi liinist ja Sinimägedest läbi murda, anti Leningradi rinde staabist 10. augustil 1944 käsk rünnakud lõpetada. Verest tühjaks jooksnud Punaarmee 2. löögiarmee viidi alates 4. augustist 1944 rindelt ära, täiendati ning suunati jalgsimarsil ümber Peipsi järve Pihkvasse, et alustada sealt 10. augustil pealetungi Tartu suunal.

Leningradi rinde sõjanõukogu oli andnud 8. armee juhtkonnale korralduse 18.–22. septembril suurendada vastase jõudude sidumist, et mitte anda võimalust nende äraviimiseks rindelt või ümberpaigutamiseks; 20. septembril aga olla valmis vastase rinde läbimurdmiseks. Tegelikult magas aga 8. armee sakslaste lahkumise maha.

18. septembril tampis saksa kahurvägi terve päeva Punaarmee positsioone, et lasta välja üleliigne laskemoon. Viimane kontsentreeritud tulelöök anti kell 20:30.

18. septembril kell 13:00 käivitus plaan "Aster" ning algas üldine Tannenbergi liini positsioonide mahajätmine. III Germaani Soomuskorpuse osad alustasid lahkumist pimeduse saabudes. Tannenbergi kaitseliin jäeti maha, kuna Punaarmee läbimurre Riia alla ja Emajõel ohustas Tannenbergi liinil kaitsel olevaid Saksa väeosi kotti jäämisega.

Kell 20:00 alustas lahkumist "Danmark", mille katteüksus (6. kompanii) pidi märkamatult lahkuma peale kella 23. Kell 20:30 alustasid lahkumist "Nordland", "Nederland", seejärel 11. Ida-Preisi diviis, 288., 292. politseipataljon ja "Langemarck" (järgi 50 meest). Viimasena taandusid 300. eriotstarbeline diviis, mille taandumine oli kõige halvemini läbi mõeldud ja ette valmistatud ning 286. politseipataljon.

Viimaste Eesti üksustena olid Sinimägedel 45. rügemendi II pataljon, mis lahkus Sinimägede mahajätmisel 18. augusti 1944 hilisõhtul ning lagunes Porkuni all kojujääjateks ja Saksamaale minejateks ning 46. rügemendi I pataljon, kes tegutses katteüksusena "Meyeri" võitlusgrupile allutatuna kapten Peet Leola juhtimisel.

Üldist Armeegrupi "Narva" taandumist kattis lahinggrupp "Riipalu" kolonelleitnant Harald Riipalu juhtimisel. Viimased katteüksused pidid lahkuma Tannenbergi liini positsioonidelt enne kella kuut 19. septembri 1944 hommikul, kuid tegelikult toimus lahingüksuste äraviimine palju kiiremini ning katteüksused lahkusid juba öösel peale taanduvatele üksustele piisava edumaa andmist.

Punaarmee luure avastas vastase kadumise alles 5-6 tundi hiljem ja siis korraldati 8. armee poolt "suur rünnak" Sinimägedele ja kuna rünnak arenes "edukalt", siis muidugi Sinimäed "vallutati". Punaarmee alustas vastase jälitamist peale "edukat" rünnakut, kuid siis oli lahkujatel juba peaaegu päevane edumaa.

Taandumine toimus vastavalt plaanile ja enamus väeosi jõudis määratud kogunemiskohtadesse, välja arvatud väike osa taandujatest, kes langesid Avinurme ja Porkuni lahingutes.

Kaotused

Nõukogude allikates ei ole toodud Punaarmee kaotuste suurust Sinimägede lahingus.[23] Viimastel aastatel on Vene autorid avaldanud mõningaid andmeid[10][24], kuid mitte kogu lahingu kohta.[6] Nii võib Nõukogude kaotusi hinnata üksnes teiste arvestuste põhjal. 29. juulil jäi rünnaku põhiraskust kandnud 109. laskurkorpuses rivisse 225 meest. 120. laskurdiviis kaotas surnute ja haavatutena 1808 meest.[4] Ülejäänud korpus kaotas oma võimekuse edasisteks rünnakuteks.[9] Sama rünnaku käigus kaotasid kaitsjad 600 meest.[2][25] 2. Löögiarmee staap teatas, et 109. laskurdiviisis oli alles 259 võitlusvõimelist meest ja ööks vastu 1. augustit oli armee täiesti välja kurnatud[22], mis ilmselt tähendab, et 46 385-st 25. juulil rivis olnud mehest oli alles veel mõni tuhat. 8. armee kaotused olid sama suured.[25]

29. juuli õhtul luges armeegrupp Narwa kokku 113–120 hävitatud Punaarmee tanki.[2][26] 2. Löögiarmee kandis ette, et 29. juulil hävitati 50 Nõukogude tanki.[22][26] 3.–6. augustil lugesid kaitsjad kokku 44 hävitatud Nõukogude tanki.[27] Kokku hävitati lahingu jooksul üle 200 Nõukogude tanki.

Tannenbergi liini rünnanud 11 nõukogude diviisi ja 2 brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga langes Punaarmee poolel rivist välja 160 000–170 000 meest. Sinimägede ühishauda maeti Nõukogude andmetel alates 19. septembrist 1944 12 000 punaarmeelast. Hilisemate juurdematmistega on see arv kasvanud 22 000 punaväelasele.

Väikesed polnud ka kaitsjate kaotused – umbes 10 000, neist ligemale 2500 eestlast. 1709 neist maeti lahingu ajal sõjaväekalmistutele. Neile lisanduvad teadmata kadunud või Punaarmee kätte läinud kaevikutes olnud hukkunud.

Saksa sõjaväevormis langenud jäid peale Tannenbergi liini üleminekut Punaarmeele sinna lamama, kus nad langenud olid, neid punaväelased ei matnud.

Autasud

Mälestamine

Memoriaal Grenaderimäel
2007. aastal kannatada saanud 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi mälestuskivi.
Edasi.png Pikemalt artiklis 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi kokkutulek

8. juulil 1994 püstitati Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel Grenaderimäele 6,5 meetri kõrgune puurist. Järgmisel päeval peeti selle risti juures II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse.

1994. aastast alates toimub iga aasta juuli viimasel nädalal Grenaderimäe läänenõlval 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi veteranide kokkutulek.

Arhitekt Tiit Kaljundi valmistas 1996. aastal esimesed alalise mälestusmärgi kavandid, milleks saadi tuge ka Eesti Kultuurkapitalilt. Mäge korrastati ja memoriaali rajati suuremas mahus aastatel 1997–2000. Mälestusväli on ligi hektari suurune ala, mille keskel asub 12 meetri kõrgune terasest ratasrist (metallikunstnik Heino Müller). Selle keskel on plahvatust sümboliseeriv kompositsioon. Rist, rünnakuteravikku (ida-lääs) sümboliseeriv graniitkividest ääristus ning autentne, vooderdatud põhjaga kaevikulõik, mis liitub puhastatud algse kaevikuliiniga, moodustavad monumendirühma. Hiljem on jätkuvalt hooldatud memoriaali juurde viivat treppi, infotahvleid, parklat, vihmavarjuks on mäe jalamile püstitatud lihtne katusealune.

Lahingu 60. aastapäeval, 31. juulil 2004 avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid flaami ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega. 2007. aasta pronksööde ajal lõhuti mitu mälestustahvlit.

2009. aastal võttis Eesti Leegioni Sõprade Klubi Sinimägedes toimuva 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi veteranide kokkutuleku organiseerimise üle. [28][29]

23. juulil 2010 mõistis rahvusvaheline juudiorganisatsioon Anti-Defamation League mälestusürituse hukka. Organisatsiooni direktor Abraham Foxman sõnas, et on kahetsusväärne, et Eesti ametnikud ei keela sellist „natsi SS“ austusüritust ära.[30]

Kirjandus

  • Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn 2006; 2008.
  • Wilhelm Tieke. Truuduse tragöödia: III (germ.) SS-Soomuskorpuse võitlused ja hukkumine. Tartu 1999.
  • Felix Steiner. Relva-SS vabatahtlikud. Tallinn 1999.
  • Sergei Soldatov. Sinimägede taustal: unustamatuid mälestuskilde ja kaitselahinguid. West-Ost Renaissance: 2001.

Videod

Dokumentaalfilm „Sinimäed“:

Välislingid

Ajakirjandus

Viited

  1. Steven H. Newton. Retreat from Leningrad: Army Group North, 1944/1945. Schiffer Books: Atglen, Philadelphia. 1995.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Armeegrupp Narwa ametlik lahingupäevik
  3. 3,0 3,1 3,2 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak. Lk. 261.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 F.I.Paulman (1980). "Nachalo osvoboždenija Sovetskoj Estonij" (vene keeles). Ot Narvy do Syrve (Narvast Sõrve). Tallinn: Eesti Raamat. Lk. 7–119.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". Teoses Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. Lk. 1035–1094.
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 6,15 6,16 6,17 6,18 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak.
  7. Nõukogude poole allikad räägivad kaotustest 50 000–100 000 raames, Eesti ja saksa poole allikad pakuvad selleks arvuks 100 000–200 000
  8. »Von den blauen Bergen kommen wir…«. Deutsche Stimme, 22. oktoober 2009
  9. 9,0 9,1 Евгений Кривошеев; Николай Костин (1984). "II. Boi zapadnee Narvy (Battles west from Narva" (vene keeles). Битва за Нарву (Lahing Narva pärast). Tallinn: Eesti Raamat. Lk. 105–140.
  10. 10,0 10,1 В.Бешанов (2004). Десять сталинских ударов. Харвест, Minsk. Lk. 607.
  11. Mart Laar. Eesti Teises maailmasõjas. Tallinn 2005.
  12. 12,0 12,1 12,2 Wilhelm Tieke. Truuduse tragöödia: III (germ.) SS-Soomuskorpuse võitlused ja hukkumine. Tartu 1999.
  13. R. Landwehr. Narva 1944: The Waffen SS and the Battle for Europe. 1981. Lk. 84.
  14. 14,0 14,1 Wilhelm Tieke. Truuduse tragöödia: III (germ.) SS-Soomuskorpuse võitlused ja hukkumine. Tartu 1999. Lk. 98–99.
  15. 15,0 15,1 15,2 R. Landwehr. Narva 1944: The Waffen SS and the Battle for Europe. 1981.
  16. R. Landwehr (1983). Lions of Flanders. Silver Spring: Bibliophile Legion Books. Lk. 143.
  17. A.Brandt. The Last Knight of Flanders, lk. 126-142
  18. Mihhail Bendt. Edukas algus, väärikas lõpp. Tartu, Põltsamaa. Vali Press OÜ, 2007, lk 333
  19. Richard Säägi. Minu sõjamälestused. Tallinn, Grenader. 2007
  20. Sergei Soldatov. Sinimägede taustal. West-Ost Reinaissance, 2003
  21. J.Uudevald (2000). Vallutasime Grenaderimäe. Võitluse Teedel Nr. 3
  22. 22,0 22,1 22,2 2. Löögiarmee ettekanded. Eesti Riigiarhiiv, fond 32.
  23. Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak. Lk. 325.
  24. V. Rodin (5 October 2005) (vene keeles). Na vysotah Sinimyae: kak eto bylo na samom dele. Vesti.
  25. 25,0 25,1 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak. Lk. 303.
  26. 26,0 26,1 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak. Lk. 296.
  27. Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak. Lk. 304–327.
  28. Eesti Leegioni Sõprade Klubi ootab aktiivseid kaasvõitlejaid. Kultuur ja Elu, 2009.
  29. Jaanika Kressa: Sinimägedes selgus, et tõrviku ülevõtmise aeg on käes. Sakala, 29. juuli 2010.
  30. http://www.baltija.eu/news/read/8430
Personaalsed tööriistad
Teistes keeltes